Esimeseks ametlikuks kelgukoerte spordivõistluseks võib tõenäoliselt pidada 1908.a Alaskal Nome Kennel Club'i poolt  korraldatud All Alaska Sweepstakes nime kandvat võistlust. Distantsi pikkuseks oli 408 miili ehk ligi 660 km. Aasta hiljem osalesid All Alaska Sweepstakes võistlusel William Goosak'i poolt Siberist toodud esimesed siberi huskyd. Goosak'i huskyrakend oli edukas, ning saavutas võistlusel kolmanda koha.

Kui algusaegadel harrastati kelgukoertega vaid kelguvedu, siis tänapäeval on kelgukoertega harrastatavaid spordialasid hoopis rohkem. Suusatajavedu (spordiala tutvustus allpool) lisati ametlikult rahvusvahelise kelgukoerte spordi föderatsiooni (IFSS) spordialade nimekirja 1999. aastal. Esimesed IFSS maailmameistrivõsitlused suustajaveos toimusid Alaskal Fairbanksis, ning Euroopa meistrivõistlused 2003. aastal Soomes Iisalmis.

Traditsioonilistele talvistele spordialadele lisaks korraldatakse ka dryland võistlusi ehk lumeta alade võistlusi. Esimesed lumeta alade maailmameistrivõistlused peeti 2002. aastal Itaalias Ravennas.

Kelgukoerte sprodialade edendamiseks ja võistluste läbiviimiseks on asutatud mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone.

Organisatsioonid

International Federation of Sleddog Sports (IFSS) – rahvusvaheline kelgukoerte spordi föderatsioon http://www.sleddogsport.net/

IFSS on rahvuslike ja rahvusvaheliste kelgukoerte organisatsioonide ülemaailmseks katusorganisatsiooniks. Rahvusvahelise kelgukoerte föderatsiooni eestvedamisel korraldatakse maailmameistrivõistlusi ning maailma karikavõistlusi. Kelgukoerte föderatsioonis on ligi 15 aastat töötatud aktiivselt selle nimel, et kelgukoerte spordialad leiaksid tunnustust ka taliolümpia aladena. Lähimateks eesmärkideks on jõuda 2016. aastal juunioride olümpiamängudele, ning tutvustada kelgukoerte sporti demonstratsioonaladena ka 2018. aastal toimuvatel taliolümpiamängudel.

European Sleddog Racing Association (ESDRA) – Euroopa kelgukoerte võistluste assotsiatsioon http://www.esdra.net/

ESDRA ühendab Euroopa rahvuslike kelgukoerte organisatsioone, ning selle peamisteks ülesanneteks on Euroopa meistrivõistluste ning Euroopa karikavõistluste korraldamine.

Federation Internationale Sportive de Traineau a Chiens (FISTC) – rahvusvaheline kelgukoerte spordi föderatsioon http://www.fistc.com/

FISTC on loodud edendamaks FCI poolt tunnustatud puhtatõuliste kelgukoerte võistlusi (siberi husky, alaska malamuut, samojeedi koer, grööni koer). FISTC korraldab nii maailma- kui Euroopa meistrivõistlusi, ning FISTC liikmesorganisatsioonideks saavad olla ainult need rahvuslikud kelgukoerte spordiorganisatsioonid, kes esindavad vaid puhtatõulisi kelgukoeri.

World Sleddog Association (WSA) – maailma kelgukoerte assotsiatsioon http://www.wsa-sleddog.com/

WSA loodi 1995.a mõnede FISTC liikmeks olnud rahvuslike organisatsioonide esindajate eestvedamisel, kes ei olnud nõus FISTC toonase tegevusega. WSA esindab samuti FCI poolt tunnustatud puhtatõuliste kelgukoerte spordi edendamist ja korraldab võistlusi, kuid ei sea piiranguid liikmesorganisatsioonidele ja partnerlusele. WSA on FISS liige, ESDRA omakorda astus aga WSA liikmeks. Seega on neil organisatsioonidel omavahel sõlmitud tihedad koostöösuhted, mille tulemusena on näiteks läbi viidud ühine väljaõpe võistluste kohtunikele. Nii saavad ESDRA kohtunikud oma tööd teha WSA võistlustel ja vastupidi. WSA korraldab samuti, nagu FISTC-gi vaid FCI puhtatõulistele kelgukoertele mõeldud maailma- ja Euroopa meistrivõistlusi.

Eesti Rakendisportlaste Liit (ERSL) - http://www.rakendisport.ee/

ERSL ühendab Eestis kelgukoerte spordist huvitatud rakendisportlasi, tutvustab spordialasid ning korraldab võistlusi. Rakendisportlaste Liidu kanda on Baltic Cup võistluste sarja Eesti osavõistluse korraldamine. ERSL on Euroopa kelgukoerte võistluste assotsiatsiooni ESDRA liige.

European Canicross Federation (ECF) - http://www.cani-cross.eu/

ECF korraldab koerakrossi ja jalgrattaveo Euroopa meistrivõistlusi. ECF võeti vaatamata ESDRA teatavast vastuseisust hoolimata IFSS liikmeks, ning viib samuti läbi Euroopa meistrivõistlusi, nagu ESDRA-gi, ainult selle erinevusega, et ECF korraldab võistlusi vaid kahel spordialal: koerakrossis ja jalgrattaveos, ning nimetatud spordialade lõikes on võistlusklasse  rohkem, kui ESDRA poolt korraldatavatel võistlustel.

Spordialad

Kelgukoertega harrastatavad spordialad ja nendel spordialadel korraldatavad võistlused jagunevad vastavalt sellele, kas tegemist on talvel ja lumel toimuvate võistlustega või kevadel ja sügisel toimuvate lumeta alade ehk dryland võistlustega:

Kelguvedu

Kelguvedu on traditsiooniline kelgukoerte spordiala. Võistlustel võib vastavalt võistlusklassile koeri rakendis olla 4 kuni 12, või piiramatu hulk. Viimasel juhul on tegemist inglise k. unlimited ehk vaba klassiga. Rakendis on igal koeral oma ülesanne. Esimene paari moodustavad reeglina heade juhiomadustega ja kogenud koerad.

Selle järgi, kuidas juhtkoerad õpivad rakendit juhtima võib eristada 3 tüüpi juhtkoeri:

Avamaa juhid – sellise koera omanik võib eriti rahul olla, kuna selline koer täidab kõrgeimad nõudmised. Koer, kes suudab juhtida kelku avamaal, jälgedeta lume-või jääväljal, omab tõelist juhipotentsiaali.

Gee-haw juhid – (gee – ingl. k., käsklus paremale pööramiseks, haw – vasakule pööramiseks) sellise tasemega juhtkoer valdab pööramiskäsklusi, kui rajal tulevad ette ristmikud. Gee-haw juhi kasutamine on vältimatu, kui rakend on suur või rada võõras.

Kelgujälje juhid – need koerad tahavad olla juhiks selgelt eristuval rajal. Selline koer ei valda gee-haw-käsklusi, aga keelavaid käsklusi kasutades saab siiski väiksemat rakendit ristmikel juhtida. Kui rada on alati üks ja seesama, tuleb kelgujälje juht hästi toime.

Suusatajavedu

Suustajavedu ehk skijoring (norra k. skikjøring) toimub ühe või kahe koeraga. Suusatajavedu on tore harrastus neile, kellel on üks kuni kaks siberi huskyt ja suusatamine talvise tegevusena muidu ka meelt mööda. Suustajaveoks on suusatajal vaja samasugust varustust, nagu murdmaasuusatamiseks. Mugav ja kiire on edasi liikuda vabastiili või siis nn kombisuuskadega, kus suusa pikkus = enda pikkus + 10-15 cm. Suusakepid võiksid olla võimalikult kerged ja jäigad (vabastiili suusakepi pikkus = 0,9 x enda pikkus). Lisaks tavapärasele suusavarustusele on suusatajaveoks vaja ka veovööd, mis kinnitatakse ümber keha vöökohast pisut allpool, et vedu toimuks rohkem puusade kohalt. Veovöö peab rahvusvaheliste võistlusreeglite järgi olema seljal vähemalt 7 cm lai. Koerale pannakse selga veorakmed, ning nende külge on ühendatud vetruva osaga veoliin, mis omakorda kinnitatakse suustaja veovöö külge. Harrastaja veovarustus võib olla kokku pandud käepärastest vahenditest. Teatud kindlatele nõuetele peab see aga vastama juhul, kui osaletakse rahvusvahelistel võistlustel. Juba nimetatud veovöö laiusele lisaks, peab turvalisuse tagamiseks olema võimalik veoliini veovöö küljest lahti ühendada võimalikult kiiresti. Seega on keelatud metalsed lukud, Lubatud on aga metalne konks või nn paanikalukk.

Rakendisuustamine

Rakendisuustamine ehk nordic style pulka või lihtsalt pulka on üldjoontes sarnane suusatajaveole, kuid väikese erinevusega. Rakendisuustamises on koer rakendatud aisade abil ka väikese kelgu ehk pulka ette, millel on raskust 0,7 x koera enda kaal. Harrastatakse ühe või mitme koeraga. Mitme koeraga rakendi puhul on koerad rakendatud tandemina üksteise järgi, ning kelgule lisatavat raskust kasvatatakse vastavalt koerte hulgale.

Rakendisuusatamise on pärit Norrast, ning kujunes spordialaks arvatavasti kahe harrastuse ühendamisel. Murdmaasuusatamine on teadupärast Norras rahvuslikuks spordialaks, ning sama võib öelda ka kelgukoerte spordi kohta. Tänu Norra päritolu ameeriklasest kelgujuhi Leonhard Seppala ja Norra maadeuurija Helge Ingstad'i eeskujule jõudis kelgukoerte sport juba 1920ndatel ka Norrasse. Esimene kelgukoerte klubi loodi Norras juba 1931. aastal. Rakendisuusatamine saigi alguse suuskadel matkamisest, kui inimesed liikusid koertega mägedesse looduse ilu nautima. Ka tänapäeval on rakendisuusatamine kõige populaarsem just Norras.

Koerakross

Koerakross ehk canicross on pärit Euroopa lumeda aladelt, ning cross tähedab cross country ehk murdmaal liikumist. Koerakross ei tähenda kindlasti lihtsalt koeraga jalutusrihmaga jalutamist või jooksmist, vaid koerakrossis kasutatakse samasugust varustust, nagu suusatajaveos. Veoliin peaks liikumisel pingul olema, ning koer peab liikuma inimesest eespool, mitte kõrval ega taga. Koerakross on spordialana viimase kümne aasta jooksul maailmas aina rohkem populaarsust kogunud, ning selle spordiala kaudu on kelgukoerte sport jõudnud isegi nii eksootilistesse paikadesse, nagu Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina, Peruu ja Tšiili. Lisaks Euroopa kelgukoerte võistluste assotsiatsioonile (ESDRA) korraldab Euroopa meistrivõistlusi spetsiaalselt koerakrossi ja jalgrattaveo spordialade edendamiseks loodud organisatsioon ECF (European Canicross Federation).

Koerakross sobib hästi esimeseks spordialaks neile, kellel on üks või kaks koera, ning kes soovivad kelgukoerte spordiga esmatutvust teha. Koerakross ei sea erilisi nõudmisi ka koeraomaniku füüsilise vormile ja oskustele (suusatamisoskus on seevastu näiteks suusatajaveos kindlasti vajalik). Koerakrossi võib harrastada ka jalutades, mitte tingimata joostes. Liikumiskiiruse määrabki inimese enda liikumise kiirus. Koerakrossiga on ka hea koerale esimesed olulised käsklused selgeks õpetada (näiteks liikumise alustamiseks, hoo maha pidurdamiseks, seisma jäämiseks, paremale ja vasakule pööramine jms). Nii saab turvaliselt liikuda edasi juba jalgrattavedu harrastama.

Jalgrattavedu ja tõukerattavedu

Jalgrattavedu (bikejoring) harrastatakse ühe koeraga, tõukerattavedu (scooter) ühe või kahe koeraga. Mõlema ala harrastamiseks on vajalik, et koeral oleks veorakmed, ning jalgratta või tõukeratta külge kinnitatakse vetruva osaga veoliin. Veoliini kinnituskoht võiks paikneda allpool lenkstangi. Spetsiaalsetel tõukerattaveo harrastamiseks mõeldud tõukeratastel on veoliini kinnituskoht päris all, esiratta küljes asuva poritiiba meenutava raami küljes. Jalgrattaveos võib veoliin kinnituda ka hoopis jalgratturi veovöö (sama, nagu suusatajaveos, koerakrossis) külge. Jalg- või tõukeratas peab olema varustatud korralike V-pidurite, või ketaspiduritega.

Lisaseadmena kasutavad kogenud sportlased ka spetsiaalset painduvat kaart või varrast, mis paigutatakse lenkstangi külge või selle alla, ning millega juhitakse veoliin esiratast eemale.

Nii väheneb oht, et järsul pidurdamisel võiks veoliin esirattasse keerduda.

Igal juhul tuleb arvestada, et jalg- või tõukerattaveol võib hoog päris  suureks kasvada. Seetõttu võiks koerale eelnevalt õpetada hoo maha pidurdamist, seisma jäämist ja soovitatavalt ka paremale ja vasakule pööramise käsklusi. Jalgrattaveol ja tõukerattaveol tuleb kindlasti kanda jalgrattakiivrit ning rahvusvahelised võistlusreeglid näevad ette ka seda, et ratturil  tuleb kanda kindaid.

Käruvedu

Käruvedu harrastatakse võistlustel 4, 6, ja 8-koeraga käruveo klassides. 4-koeraga käruveo klassis võib käru olla nii 3- kui 4-rattaline, ülejäänud klassides peab käru olema 4-rattaline (v.a. kui võistluste kutses on eraldi märgitud, et käru võib olla ka teistes klassides 3-rattaline). Võistlustel kasutatakse võimalikult kergeid kärusid, seetõttu on kärudele kehtestatud soovituslikud miinimumkaalud:

4-koera klassis 25 kg

6-koera klassis 35 kg

8-koera klassis 45 kg

Treeningutel kasutatakse reeglina palju raskemaid kärusid, seda eriti kesk- ja pikamaa võistlustel osalevate suuremate koerarakendite ettevalmistamiseks. Käruveos tuleb kärujuhil samuti kasutada kiivrit ja kindaid.

Võistlusdistantsid

Kelgukoerte võistlused kestavad tavaliselt 2-3 päeva, ning igal päeval antakse üks start, ehk tuleb läbida ettenähtud võistlusdistants. Iga võistleja kõigi sõitude ajad liidetakse kokku, ning aegade summa moodustabki tema lõpptulemuse. Pikamaa võistlustel sõidetakse aga ühte ja sama distantsi mitu päeva, ülipikkade distantsidega võistlustel (nagu Iditarod) võib võistlus kesta isegi kaks nädalat, ning iga võistleja jaoks läheb aeg käima stardist ja pannakse kinni finišisse saabudes. Vahepeal on võimalik distantsi läbimise kiirust jälgida ja teistega võrrelda kontrollpunktides mõõdetud vaheaegade alusel.

Läbitavate distantside pikkuse alusel jaotatakse IFSS võistlusreeglite kohaselt talvised võistlused alljärnevalt:

1. Sprindivõistlus, distantsi pikkus 5-25 km, olenevalt võistlusklassist ja sellest, kui mitu starti on konkreetsele võistlusklassile ette nähtud;

2. Keskmaavõistlus, distantsi kogupikkus 80-250 km;

3. Pikamaavõistlus, distantsi kogupikkus üle 250 km.

Lumeta alade võistlused ehk dryland võistlused peetakse ainult sprindi distantsil ning tavaliselt kestavad need võistlused 2-3 päeva. Seejuures pööratakse erilist tähelepanu välistemperatuurile, sest liiga kuum ilm võib põhjustada koerte ülekuumenemist. Seetõttu peetakse dryland võistlusi kevadel või sügisel. Üldreegel on, et normaalne välistemperatuur (temperatuuri mõõdetakse varjus 50 cm kõrgusel maapinnast) peaks jääma kõigis võistlusklassides alla 16°C ning koerakrossi võistlusklassis alla 18°C. Teatud tingimustel, võistlusdistantsi pikkust vähendades, võib temperatuur olla kõrgem.

Distantsi pikkus on olenevalt klassist 2-12 km, juunioride koerakrossi klassis võib distants olla 1-4 km, ning teatevõistluse korral võib ühe läbitava ringi pikkus olla 0,5-4 km.

Ülle Aaslav-Kaasik, 2011

Allikad:

"Siperianhusky-rekikoira", SHS, 2003

http://sleddogsport.net/

http://www.vul.fi

http://www.skijornow.com/skijornowhome.htm

http://www.skijor.org