Spordialad

Kelgukoertega harrastatavad spordialad ja nendel spordialadel korraldatavad võistlused jagunevad vastavalt sellele, kas tegemist on talvel ja lumel toimuvate võistlustega või kevadel ja sügisel toimuvate lumeta alade ehk dryland võistlustega:

Kelguvedu

Kelguvedu on traditsiooniline kelgukoerte spordiala. Võistlustel võib vastavalt võistlusklassile koeri rakendis olla 4 kuni 12, või piiramatu hulk. Viimasel juhul on tegemist inglise k. unlimited ehk vaba klassiga. Rakendis on igal koeral oma ülesanne. Esimene paari moodustavad reeglina heade juhiomadustega ja kogenud koerad.

Selle järgi, kuidas juhtkoerad õpivad rakendit juhtima võib eristada 3 tüüpi juhtkoeri:

Avamaa juhid – sellise koera omanik võib eriti rahul olla, kuna selline koer täidab kõrgeimad nõudmised. Koer, kes suudab juhtida kelku avamaal, jälgedeta lume-või jääväljal, omab tõelist juhipotentsiaali.

Gee-haw juhid – (gee – ingl. k., käsklus paremale pööramiseks, haw – vasakule pööramiseks) sellise tasemega juhtkoer valdab pööramiskäsklusi, kui rajal tulevad ette ristmikud. Gee-haw juhi kasutamine on vältimatu, kui rakend on suur või rada võõras.

Kelgujälje juhid – need koerad tahavad olla juhiks selgelt eristuval rajal. Selline koer ei valda gee-haw-käsklusi, aga keelavaid käsklusi kasutades saab siiski väiksemat rakendit ristmikel juhtida. Kui rada on alati üks ja seesama, tuleb kelgujälje juht hästi toime.

Suusatajavedu

Suustajavedu ehk skijoring (norra k. skikjøring) toimub ühe või kahe koeraga. Suusatajavedu on tore harrastus neile, kellel on üks kuni kaks siberi huskyt ja suusatamine talvise tegevusena muidu ka meelt mööda. Suustajaveoks on suusatajal vaja samasugust varustust, nagu murdmaasuusatamiseks. Mugav ja kiire on edasi liikuda vabastiili või siis nn kombisuuskadega, kus suusa pikkus = enda pikkus + 10-15 cm. Suusakepid võiksid olla võimalikult kerged ja jäigad (vabastiili suusakepi pikkus = 0,9 x enda pikkus). Lisaks tavapärasele suusavarustusele on suusatajaveoks vaja ka veovööd, mis kinnitatakse ümber keha vöökohast pisut allpool, et vedu toimuks rohkem puusade kohalt. Veovöö peab rahvusvaheliste võistlusreeglite järgi olema seljal vähemalt 7 cm lai. Koerale pannakse selga veorakmed, ning nende külge on ühendatud vetruva osaga veoliin, mis omakorda kinnitatakse suustaja veovöö külge. Harrastaja veovarustus võib olla kokku pandud käepärastest vahenditest. Teatud kindlatele nõuetele peab see aga vastama juhul, kui osaletakse rahvusvahelistel võistlustel. Juba nimetatud veovöö laiusele lisaks, peab turvalisuse tagamiseks olema võimalik veoliini veovöö küljest lahti ühendada võimalikult kiiresti. Seega on keelatud metalsed lukud, Lubatud on aga metalne konks või nn paanikalukk.

Rakendisuustamine

Rakendisuustamine ehk nordic style pulka või lihtsalt pulka on üldjoontes sarnane suusatajaveole, kuid väikese erinevusega. Rakendisuustamises on koer rakendatud aisade abil ka väikese kelgu ehk pulka ette, millel on raskust 0,7 x koera enda kaal. Harrastatakse ühe või mitme koeraga. Mitme koeraga rakendi puhul on koerad rakendatud tandemina üksteise järgi, ning kelgule lisatavat raskust kasvatatakse vastavalt koerte hulgale.

Rakendisuusatamise on pärit Norrast, ning kujunes spordialaks arvatavasti kahe harrastuse ühendamisel. Murdmaasuusatamine on teadupärast Norras rahvuslikuks spordialaks, ning sama võib öelda ka kelgukoerte spordi kohta. Tänu Norra päritolu ameeriklasest kelgujuhi Leonhard Seppala ja Norra maadeuurija Helge Ingstad'i eeskujule jõudis kelgukoerte sport juba 1920ndatel ka Norrasse. Esimene kelgukoerte klubi loodi Norras juba 1931. aastal. Rakendisuusatamine saigi alguse suuskadel matkamisest, kui inimesed liikusid koertega mägedesse looduse ilu nautima. Ka tänapäeval on rakendisuusatamine kõige populaarsem just Norras.

Koerakross

Koerakross ehk canicross on pärit Euroopa lumeda aladelt, ning cross tähedab cross country ehk murdmaal liikumist. Koerakross ei tähenda kindlasti lihtsalt koeraga jalutusrihmaga jalutamist või jooksmist, vaid koerakrossis kasutatakse samasugust varustust, nagu suusatajaveos. Veoliin peaks liikumisel pingul olema, ning koer peab liikuma inimesest eespool, mitte kõrval ega taga. Koerakross on spordialana viimase kümne aasta jooksul maailmas aina rohkem populaarsust kogunud, ning selle spordiala kaudu on kelgukoerte sport jõudnud isegi nii eksootilistesse paikadesse, nagu Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina, Peruu ja Tšiili. Lisaks Euroopa kelgukoerte võistluste assotsiatsioonile (ESDRA) korraldab Euroopa meistrivõistlusi spetsiaalselt koerakrossi ja jalgrattaveo spordialade edendamiseks loodud organisatsioon ECF (European Canicross Federation).

Koerakross sobib hästi esimeseks spordialaks neile, kellel on üks või kaks koera, ning kes soovivad kelgukoerte spordiga esmatutvust teha. Koerakross ei sea erilisi nõudmisi ka koeraomaniku füüsilise vormile ja oskustele (suusatamisoskus on seevastu näiteks suusatajaveos kindlasti vajalik). Koerakrossi võib harrastada ka jalutades, mitte tingimata joostes. Liikumiskiiruse määrabki inimese enda liikumise kiirus. Koerakrossiga on ka hea koerale esimesed olulised käsklused selgeks õpetada (näiteks liikumise alustamiseks, hoo maha pidurdamiseks, seisma jäämiseks, paremale ja vasakule pööramine jms). Nii saab turvaliselt liikuda edasi juba jalgrattavedu harrastama.

Jalgrattavedu ja tõukerattavedu

Jalgrattavedu (bikejoring) harrastatakse ühe koeraga, tõukerattavedu (scooter) ühe või kahe koeraga. Mõlema ala harrastamiseks on vajalik, et koeral oleks veorakmed, ning jalgratta või tõukeratta külge kinnitatakse vetruva osaga veoliin. Veoliini kinnituskoht võiks paikneda allpool lenkstangi. Spetsiaalsetel tõukerattaveo harrastamiseks mõeldud tõukeratastel on veoliini kinnituskoht päris all, esiratta küljes asuva poritiiba meenutava raami küljes. Jalgrattaveos võib veoliin kinnituda ka hoopis jalgratturi veovöö (sama, nagu suusatajaveos, koerakrossis) külge. Jalg- või tõukeratas peab olema varustatud korralike V-pidurite, või ketaspiduritega.

Lisaseadmena kasutavad kogenud sportlased ka spetsiaalset painduvat kaart või varrast, mis paigutatakse lenkstangi külge või selle alla, ning millega juhitakse veoliin esiratast eemale.

Nii väheneb oht, et järsul pidurdamisel võiks veoliin esirattasse keerduda.

Igal juhul tuleb arvestada, et jalg- või tõukerattaveol võib hoog päris  suureks kasvada. Seetõttu võiks koerale eelnevalt õpetada hoo maha pidurdamist, seisma jäämist ja soovitatavalt ka paremale ja vasakule pööramise käsklusi. Jalgrattaveol ja tõukerattaveol tuleb kindlasti kanda jalgrattakiivrit ning rahvusvahelised võistlusreeglid näevad ette ka seda, et ratturil  tuleb kanda kindaid.

Käruvedu

Käruvedu harrastatakse võistlustel 4, 6, ja 8-koeraga käruveo klassides. 4-koeraga käruveo klassis võib käru olla nii 3- kui 4-rattaline, ülejäänud klassides peab käru olema 4-rattaline (v.a. kui võistluste kutses on eraldi märgitud, et käru võib olla ka teistes klassides 3-rattaline). Võistlustel kasutatakse võimalikult kergeid kärusid, seetõttu on kärudele kehtestatud soovituslikud miinimumkaalud:

4-koera klassis 25 kg

6-koera klassis 35 kg

8-koera klassis 45 kg

Treeningutel kasutatakse reeglina palju raskemaid kärusid, seda eriti kesk- ja pikamaa võistlustel osalevate suuremate koerarakendite ettevalmistamiseks. Käruveos tuleb kärujuhil samuti kasutada kiivrit ja kindaid.