Ajalugu
Siberi husky tüüpi koerad on väga pikka aega olnud Siberi põhja-aladel kasutusel nomaadliku eluviisiga põlisrahvaste kelgukoertena (kes täitsid ka vastavalt vajadusele muid funktsioone). Mujal maailmas ei teatud nendest koertest aga suurt midagi enne 20. sajandi algust, mil sai hoo sisse aktiivne kaubandus Läänega. Esimesed huskyd importis Alaskale karusnaha kaupmees William Goosak. Need koerad ja mõned hilisemad impordid moodustavadki meie tänapäevase siberi husky geenibaasi. Edasi hakkasid 1909. aasta All Alaskan Sweepstake’s koerarakendite võistlustel silma paistnud väledad huskyd populaarsust koguma kohalike rakendisportlaste seas ning asuti töötama nende koerte eraldi tõuna tunnustamise nimel. Ameerika Kennelklubi (the American Kennel Club) tunnustas 1930. aastal esimese tõukoerte klubina siberi huskyt iseseisva koeratõuna ning esimene tõustandard avalikustati 1932. aastal. Tänaseks on siberi husky levinud kõikjal maailmas ja leiab lisaks perelemmiku rollile endiselt kasutust ka kelgukoerana, olles ühtlasi enim kasutatud tõukoer, keda võistlustel kohata võib.
Tõu kujunemise ajajärk Siberi aladel
Praegused Venemaal paiknevad Siberi alad ei ole alati olnud arktilise kliimaga. Umbes 1000 aastat eKr toimus suur klimaatiline muutus neil aladel. Selleks ajaks oli sinna endistele soodsatele aladele elama asunud inimene, meid huvitavad inimgrupid peamiselt Barentsi lahe äärsed lõunapoolsed aladele. See piirkond oli juba siis toidu poolest vähem rikas, kuid jää kaugenemisega merele liikusid peamiseks saagiks olevad mere-elukad jää piiriga kaasa üha kaugemale. Nälg sundis inimesi kohastuma. Ida aladel elavad eskimo hõimud õppisid kajakkide ja harpuunide abil küürselg vaalasid jahtima, lääne alade rahvas aga töötas välja teistsuguse jahitööriista- pikamaa kelgukoera. Nende kelgukoertega said tšuktsid läbida üha suuremaid vahemaid jahtimaks peamiselt merel jää piirialadel elavaid imetajaid. Säilmete järgi olid Siberi aladel kasutusel raskuseid vedavad koerad juba ligi 7000, mõnede allikat järgi aga lausa 10 000 aastat tagasi. Ka 2004 aastal avalikustatud tõukoerte geneetilist päritolu uurinud teadustöö kinnitab seda fakti, kuna siberi husky osutus selle järgi üheks vanimaks tänaseni säilinud koeratõuks.
Koerad muutusid ajapikku ellujäämiseks hädavajalikeks vahenditeks ja selle tõttu olid head koerad inimeste seas väga armastatud ja hoitud. Naised hellitasid neid võimalusel toidujääkidega ja kui ajad olid rasked, siis mõnel pool toideti isegi kutsikaid oma rinnapiimaga. Külmadel öödel võeti koerad enda juurde telkidesse, kus nad täitsid laste küljealuste soojendajate rolli. Kõnepruugis esinesid sellised ütlused nagu „ühe koera öö“, külmematel aegadel „kolme kuni nelja koera öö“. Koertel oli oluline koht ka religioonis- nimelt usuti, et taeva väravatel seisvad kaks huskyt, kes langetavad otsuse paradiisi pääsejate üle. Neid, kes kunagi oma elus olid koeri halvasti kohelnud, edasi ei lastud. Koerte tähtsusele inimeste maailmas viitab ka asjaolu, et neid maeti nagu inimesi pannes kaasa asju, mis võiksid vajalikud olla teispoolsuses.
Tšuktsi hõimurahvad olid läbi ajaloo pidevalt sõjaseisukorral, kuna hoolimata võimust oldi alati huvitatud Venemaa alade piiride laiendamisest. Paraku olid enamuse kokkupõrgete tagajärgedel kannatajaks pooleks hõimurahvad, kes oma nomaadlikust eluviisist tingituna ei rajanud kindlustusi, millest oleks parem olnud vastu hakata, ega olnud ka nende relvade areng võrreldaval tasemel vaenlastega. 1837. aastal mitmete lahingute järel kirjutati siiski alla leppele, millega kinnitati tšuktsidele täielik poliitiline iseseisvus.
Selle sündmusega seoses püsisid koeri aretavate hõimude koerad kaua üsna muutumatuna. Väljastpoolt pärit vaatlejaid hämmastas juba siis nende koerte hea käsitletavus. Ühes rakendis kasutati keskmisest suuremat hulka koeri ning eriti pikkadele retkedele minnes laenati kaasa ka naabrite ja sõprade koeri nii, et nende hulk ületas 20 koera piiri. Ühes 1902. aastast pärinevas tekstis on kirjeldatud kohalike koeri suhteliselt lühikeste jämedate jalgadega, sügava ja hästi arenenud rinnakorviga ja lühikese tiheda karvaga hunti meenutavate loomadena. Hundile sarnane välimus on levinud küllaltki mitmete arktiliste koeratõugude seas, kuid tõenäoliselt ei ole nende koerte aretuses pärast kodustamise protsessi lõppu hunte edukalt uuesti sisse toodud. Eksperimendi korras või juhuse tahtel vahel küll selliseid pesakondi sündis, kuid üldlevinud praktika oli, et oma väiksema õppimisvõime ja halvema kohanemisoskusega ei saanud need loomad hakkama oma funktsiooni täitmisega ning edasisest aretusest jäid nad seetõttu välja.
Koerte pidamine oli üsna lihtsakoelise ülesehitusega. Suvekuudel, kus kasutust nappis, lasti koertel lahtiselt ringi hulkuda ja ise oma toidu eest hoolitseda. Lume tulekuks tulid nuumatud koerad ise tagasi, justkui teades et inimesega koos on neil toit karmil talvel lihtsam kätte tulema. Ülejäänud aasta kestel peeti kõiki koeri, jooksuajaga emased kaasaarvatud, keti otsas. Vabal käigul olid vaid hästi koolitatud tublimad juhtkoerad, kellel ei olnud kombeks toitu varastada. Need samad koerad olid ka seeläbi ainsad võimalikud isad sündivatele pesakondadele, mistõttu peamiseks aretusviisiks oli nn linebreeding või inbreeding (neid mõisteid kasutatakse aretusest rääkides erinevat laadi sugulusastmega aretuse märkimiseks). Emastest kutsikatest jäeti alles vaid parimad, liiga suure hulga lisasuude pideva tekke piiramiseks. Teadlikku aretust välimiku osas sellel ajal ei toimunud ja ainuke, millele rõhku pandi omapärase loodusliku valiku stiilis aretusega, olid koerte tööomadused.
Tõenäoliselt tänapäeva Siberis ei ole võimalik enam leida täiesti puhtatüübilist tšuktsi kelgukoera, kuna umbes samal ajal, kui toimusid viimased impordid läände, hävines ka suur osa nende koerte populatsioonist. 1920ndatel ja 1930ndatel toimunud kollektiviseerimise käigus püüti lammutada olemasolevad hierarhilised korrad ja allutada need nõukogude võimule. Selle käigus vangistati ja hukati kulakuteks kutsutud hõimupealikuid, kes tegelikkuses olid rikkad ja austatud, kuna neile kuulusid küla kõige paremad koerad ja nende aretustöö oli edukaim. Heade koerte abil sooritatud edukad jahid olid kogu küla huvides. Paljud hõimlased hukkasid seejärel oma koerad, et vältida nende sattumist vaenlaste kätesse ning ülejäänud osa koertest ristati hiljem püüdlustes aretada täiuslikku kelgukoera paljude teiste koeratõugudega, kuni ühtlane tüüp hääbus.
Impordid ja tõu kujunemine Ameerikas
William Goosak importis oma koerad otse Markovolt, ühelt laadalt Anadyri jõe ääres, kuhu koeri kasvatavad kohalikud kogunesid vahetuse- ja müügitehinguteks. Pärast 1909. aastal toimunud All Alaska Sweepstakes´i (üks esimesi suuremaid kelgukoerte võiduajamisi) ostis need koerad ära William Madsen. Veidi hiljem kuulusid need koerad juba John Johnsonile koos Fox Maule Ramey ja Iver Olseni 1909. aastal imporditud koertega.
Paremik neist koertest koguti kingituseks Roald Amundsenile, kes pidi minema Antarktika ekspeditsioonile. Ekspeditsioon jäi aga ära ning ühes Olaf Swensoni 1930. aastal imporditud koertega (Nende hulgast kuulsamad koerad on Tserko ja Kreevanka, kellest räägitakse tõuarmastajate seas hardumusega tänaseni), sattusid need koerad Leonhard Seppala kätte.
Kuni huskyd domineerisid New England’i võiduajamistel, nende populaarsus kasvas. Nad mitte ainult ei olnud kiireimad, vaid nad olid ka vähem agressiivsed, vajasid vähem toitu ja olid üldises mõttes atraktiivsemad teistest sealkandis levinud koertest. Muidugi oli see välimikust tulenev atraktiivsus vaieldava väärtusega, kuna toonased huskyd olid kehaehituselt tänapäevasest ebaühtlasemad ja ei olnud ka erinevad huvitavad näomustrid veel laiemalt levinud. Kuigi Seppala pidas aretusvalikuid tehes silmas peamiselt tööomadusi, sai temast esimene siberi huskyde aretaja, kes tahtlikult või tahtmatult hakkas liikuma tasapisi tüübi ühtlustamise suunas.
Asjaolu, et tüübi ühtlustumine leidis aset väga lühikese ajaperioodi jooksul, räägib nii mõndagi pioneer-aretajate pühendumusest, energiast ja teadmistest. Lisaks tõu aretamisega seotud tööle, tuli neil ka välja töötada tõustandard pärast Ameerika kennelklubi poolset tunnustamist 1930 aastal. Esimene standard avaldati kennelklubi ajalehes juba 1932 aastal ja kõlas järgnevalt:
„Üldmulje: Sadu aastaid on siberi husky olnud kasutusel kelgukoerana Kagu-Aasias. Ta peaks olema märkimisväärselt aktiivne, kiire ja kergejalgne, võimeline vedama lühikestel distantsidel kelgurakendis raskust kiirusega 20 miili tunnis. Ta peab olema rajal tugev, julge ja väsimatu. Tal peab olema sügav tugev rinnakorv, tugev luustik, tugevad jalad ja käpad, sirge võimas selg ja hästi arenenud lihastega taganurgad. Täiskasvanud koer peaks olema 23 tollise turjakõrgusega ja kaaluma ligi 60 naela. Emane koer peaks olema väiksem ja kaaluma umbes 10-12 naela vähem.
Pea: Pea suurus peab olema proportsioonis kehaga, kuid mitte liiga suur või kohmakas. See peaks olema kõrvade vahelt keskmise laiusega. Kõrvad peavad olema püstised, kõrgelasetsevad, keskmise suurusega, terava tipuga ja seest hästi karvased. Kõrv peab olema keskmise pikkusega ja kiilukujuline. Lõuad ja hambad on väga tugevad, ning ei tohiks esineda üle- ega alahambumust. Silmad võivad olla sinised või pruunid; läbitungiva, sõbraliku ja intelligentse pilguga. Silmalaud on tumedad. Nina võib olla helepruun või must. Koon peab olema tugev, huuled tumedad ja tihedalt liibuvad.
Rinnakorv ja ribid: Rinnakorv peab olema sügav ja tugev, kuid mitte liiga lai. Ribid peavad olema hästi kaardunud ja sügavad.
Selg, nurgad, reied: Niuded peavad olema kergelt kaardunud ja eriliselt hästi arenenud lihastikuga. Reied peavad olema hästi kaardunud ja musklilised. Selg peaks olema sirge, mitte liialt pikk ja tugevalt väljaarenenud.
Jalad: Sirged, hea pikkusega, hästi lihaselised ja hea luustikuga.
Käpad: Tugevad, mitte liiga kompaktsed, eriliselt tugevate padjanditega, mida kaitsevad karvad.
Saba: Pikk, tavaliselt kantud selja kohal, kuid mõnikord allapoole rippu, eriti väsinud olekus. Peaks olema hästi kaitsva paksu karvaga, kuid puhmas sabad ei ole soovitavad.
Suurus ja kaal: Isastel 22-23.5 tolli turjakõrgust, 54-56 naela. Emastel turjakõrgus 21-22 tolli, kehakaal 44-45 naela.
Värv: Kõik värvused mustast valgeni on lubatud, kaasaarvatud paljud halli ja hundivärvi variatsioonid.
Kasukas: Peaks olema paks, väga pehme ja sooja aluskarvaga naha vastas. Kattekarvad peaksid olema mitte liiga pikad, liiga karmid ja olema sirged, hoidma üsna keha vastu, nii et koera elegantne välisjoon ei saaks rikutud. Puhmas või tokerjas karv ei ole soovitav
Punktiskaala: Suurus ja üldmulje: 25, Kael ja pea: 10, Kasukas ja värv: 10, Rindmik ja ribid: 10, Nurgad ja reied: 15, Selg: 10, Jalad: 10, Käpad: 5, Saba: 5, Kokku 100.“
Olulisemaid erinevusi täna kehtivast standardist on vast suuruse nõue, tingituna arvatavasti soovist saada suuremaid koeri, kuna ei oldud veel täielikult veendutud seose olemasolus vastupidavuse ja väikse kasvu vahel. Muus osas ei erine see esimene standard nõudmiste poolest tänasest kuigivõrd. See standard ja võib-olla ka 1938. aastal Siberian Husky Club of America (Ameerika siberi husky klubi) poolt esitatud standard olid aastatepikkuse intensiivse tõukarakteristikute uurimistöö tulemus mitmete põlvkondade huskyde seas. Kuigi esines ehk mõningaid arvamuste erisusi, langesid paljud arusaamad vajalikust siiski kokku ning kui jäigi miski arusaamatuks pöörduti Seppala poole – tema arvamust usaldati sellistel puhkudel enim.
Ameerika siberi husky klubi esimene ametlik kohtumine oli 1938. aasta juunis Milton ja Eva Seeley juures. Standardi väljatöötamise komitees olid Dean Jackson ja abikaasa, Moseley Taylor, härra ja proua Seeley, Margaret Dewey, Millie Turner ja Charles Roberts. Nõustava komitee liikmed olid Kaare Nansen (endise nimega Elisabeth Ricker), Leonhard Seppala, Coke Hill, Clarance Grey ja Birdsall Darling. Sellel koosolekul kirjutati esmakordselt välja 1938. aasta tõustandard, mis mõned kuud hiljem võeti vastu Ameerika kennelklubis.
Varajased kennelid
Siberi husky tõu kujunemist mõjutanud varajastest kennelitest rääkides saame peamiselt rääkida kasvatajate Short Seeley ja Lorna Demidoffi kennelitest. Paljudele teistele samal ajal tegutsenud kennelitele sai saatuslikuks koerte suremine haigustesse, mida tänapäeval saab ennetada vahepeal väljatöötatud vaktsiinide abil. Koertekatk oli põhiline süüdlane, miks paljud toonased siberi husky liinid hääbusid. Kindlasti ei mänginud väikest rolli Monadnock ja Chinook kennelite liinide püsimajäämises ka Demidoffi ja Seeleyde pühendumus ja aretustöö ulatus. Tänapäeval on väga raske leida koera, kelle sugupuus piisavalt kaugele tagasi minnes ei kohta koeri eesliitega Monadnock’s või Chinook- tavaliselt on seal segu mõlemast. Olles ühtlasi ka tolle aja nais-kelgujuhtide seas suurimate saavutustega naised, tegelesid nad oma koertega suurel määral kelguveoga. Selle ajastu koerad olidki võib-olla kõige lähemal nn topeltkasutusega siberi huskyle (dual-purpose siberian), mille võimalikkusse üldsus tänapäeval usu on kaotanud- koerad olid võrdselt edukad näituseringis ja kelguveo võistlustel.
Kennelnime Chinook saab seostada kahe nimega- Milton Seeley ja Eva „Short“ (Eva hüüdnimi, eesti keeles „Lühike“) Seeley, kes olid abielupaar. Nende seotus kelgukoertega saigi arvatavasti alguse sellest, kui nad mesinädalatel olles New Englandi osariigis Arthur Waldeni chinooki tõunimetust kandvaid kelgukoeri nägid. Olles lummatud nendest koertest , sai Seeleyde esimeseks kelgukoeraks üks Arthur Waldeni kasvandik. Mõni aeg hiljem olid nad Miltoni tervise pärast sunnitud kolima põhja poole. Arhuri kennel vajas aga abikäsi ja sihtpunkt kujunes iseenesestmõistetavaks.
Veidi aja pärast müüs Arthur osa oma kennelist Seeleydele nig nemad, olles ühtlasi tutvunud ka teiste kelgukoeratõugudega, hakkasid kasvatama lisaks chinookidele alaska malamuute ja siberi huskysid. Nii alaska malamuutide kui siberi huskyde puhul olid Seeleyd põhilisteks eestvedajateks Ameerika kennelklubi poolse tunnustuse saamiseks. Just Chinook kennelis treeniti ka koeri admiral Byrdi ekspeditsiooni jaoks ning neid samu koeri kasutati ka II maailmasõjas.
Kuulsamad Seeleyde koerad kannavad nimesid Wonalanchet Baldy of Alyeska (esimene husky, kes tuli näituse rühmavõistluse parimaks), Cheeak of Alyeska, Cheenah of Alyeska (esimene emane tšempionitiitliga husky), Alyeska’s Suggen of Chinook.
Milton Seeley suri 1944 aastal, kuid Eva jätkas olemast malamuutide ja huskyde arengu liikumapanevaid jõude kuni oma surmani 1985. Ta oli aktiivne aretaja, kohtunik, Ameerika siberi husky klubi austatud eluaegune president (Honorary Life President of the Siberian Husky Club of America), püsivalt uute tulijate otsekohene ja tulihingeline õpetaja ja valvas valvur tõugudele, mille loomes tema ise osalenud oli. Seeleyde panus siberi husky tõule on hindamatu.
Nimed Lorna Demodoff ja Monadnock ei ole arvatavasti võõrad ühelegi siberi husky armastajale, kuid vähesed suudavad arvatavasti hoomata seda pühendumust ja jonnakust, mille tähe all toimus töö Monadnocki kennelis. Koertekatk oli Mondnocki needus- see sai saatuslikuks paljudele kutsikatele ja osad haigestunud vanemad koerad, kes muidu oleksid olnud edukad näituse- või aretuskoerad, jäid tüsistusena steriilseks või pimedaks. Tagasilööke oli piisavalt, et panna loobuma enamus inimesi. Lorna Demidoff aga ei olnud nagu enamus inimesi- temal oli unistus.
Lorna Demidoffi kiindumus kelgukoertesse sai alguse juba lapsepõlves ja kestis kuni tema elu lõpuni. 1930 aastal Laconia võiduajamisel nägi Lorna esmakordselt siberi huskysid, kellega Seppala võistlema oli tulnud. Arvatavasti sellest päevast sai alguse tema armastus siberi huskyde vastu. 1931. aastal abiellus Lorna Moseley Tayloriga, kelle segaverelistest koertest koosneva rakendiga ta oma esimestel võistlustel osales. Teadlik oma kaasa vaimustusest väikeste siberi huskyde suhtes, kinkis Moseley talle 7 siberi huskyt. Selle tiimiga sai Lornast edukas rakendijuht ja esimene naine ajaloos, kes üldse kelgurakendi võistluse võitis. 1930ndatel aastatel hakkas Lorna ka oma koeri näitustel esitama, põhiliselt selleks, et ka suvekuudel koertega midagi teha oleks.
Alles 1940. aastal registreeris Lorna kennelnime Monadnock, aasta enne seda lahutas ta abielu Moseleyga ja abiellus prints Aleksandovitš Lopoutšin-Demidoffi, USAsse revolutsiooni järel emigreerunud Venemaa printsiga. Seega enne 1940. toimunud aretustööst sündinud koerad Monadnock prefiksi ei kandnud.
Tuntumad nimed Lorna koertest olid Belka of Monadnock II, Vanya of Monadnock III, Wonalanchet Baldy of Alyeska lapselaps Mulpus Brooks The Roadmaster, Monadnock’s Pando, Monadnock’s King. Viimased kolm on tõenäoliselt kõige enam mõjutanud tõu arengut. Pando ja King olid eriliselt märkimisväärsed koerad näituseringis (Roadmaster näitusel ei käinud, kuna oli koertekatku tagajärjel pimedaks jäänud), kuid nende mõju ulatust saab hinnata pigem kvaliteetsete järglaste näol, mida nad edasi andsid.
Lorna Demidoff ise on öelnud, et kahetseb võib-olla enim, et Pando näituse edu tulemusel kogusid põhjendamatult populaarsust siniste silmadega must-valged koerad. Puna-valge koer Monadnock’s Akela of Monadnock aga tõestas peatselt oma näitusevõitudega, et värvil tõepoolest ei ole mingit tähtsust. Ka Pando näitusekarjäär oleks tõenäoliselt olnud samasugune, kui ta oleks olnud muud värvi.
Vanematest 40ndatel kuni 60ndatel rajatud kennelitest, mis on olulisemal määral tõu arengu kulgu kujundanud, võiks veel nimetada kennelid Alakazan, Alaskan Anadyr, Dichoda, Fra-Mar, Frosty Aire, Igloo Pak, Innisfree, Karnovanda, Koryak, Marlytuk, Savdajure, S-K-MO, Yeso Pac. Kindlasti saaks seda nimekirja jätkata, kuid eelnimetatud nimesid võib vast kõige tihedamini kohata tagapool meie tänaste koerte sugupuus. Osad neist kennelitest on aga endiselt aktiivsed ja panustavad tõu arengusse jätkuvalt läbi oma aja jooksul kogutud teadmiste jagamise ja meeletust hulgast mälestustest rääkimise. Hiljem tekkis juba suurem hulk siberi huskydega tegelevaid inimesi ning tõug levis kiiresti üle maailma.
Emma Viides 2011
Kasutatud materjalid:
http://news.discovery.com/animals/ancient-dog-burial-siberia-110228.html
http://www.shca.org/shcahp2d.htm
http://www.workingdogweb.com/RSH-2004-2.htm
http://www.pads.ru/mode.980-id.1241-l.en-type.html
Genetic Structure of the Purebred Domestic Dog - Science, Volume 304
The New Complete Siberian Husky - Michael Jennings & Lorna Demidoff
This is the Siberian Husky – Joan M. Brearley
The Siberian Husky: Live the Adventure – Margaret A. Koelher
Tõu kujunemise ajajärk Siberi aladel
Praegused Venemaal paiknevad Siberi alad ei ole alati olnud arktilise kliimaga. Umbes 1000 aastat eKr toimus suur klimaatiline muutus neil aladel. Selleks ajaks oli sinna endistele soodsatele aladele elama asunud inimene, meid huvitavad inimgrupid peamiselt Barentsi lahe äärsed lõunapoolsed aladele. See piirkond oli juba siis toidu poolest vähem rikas, kuid jää kaugenemisega merele liikusid peamiseks saagiks olevad mere-elukad jää piiriga kaasa üha kaugemale. Nälg sundis inimesi kohastuma. Ida aladel elavad eskimo hõimud õppisid kajakkide ja harpuunide abil küürselg vaalasid jahtima, lääne alade rahvas aga töötas välja teistsuguse jahitööriista- pikamaa kelgukoera. Nende kelgukoertega said tšuktsid läbida üha suuremaid vahemaid jahtimaks peamiselt merel jää piirialadel elavaid imetajaid. Säilmete järgi olid Siberi aladel kasutusel raskuseid vedavad koerad juba ligi 7000, mõnede allikat järgi aga lausa 10 000 aastat tagasi. Ka 2004 aastal avalikustatud tõukoerte geneetilist päritolu uurinud teadustöö kinnitab seda fakti, kuna siberi husky osutus selle järgi üheks vanimaks tänaseni säilinud koeratõuks.
Koerad muutusid ajapikku ellujäämiseks hädavajalikeks vahenditeks ja selle tõttu olid head koerad inimeste seas väga armastatud ja hoitud. Naised hellitasid neid võimalusel toidujääkidega ja kui ajad olid rasked, siis mõnel pool toideti isegi kutsikaid oma rinnapiimaga. Külmadel öödel võeti koerad enda juurde telkidesse, kus nad täitsid laste küljealuste soojendajate rolli. Kõnepruugis esinesid sellised ütlused nagu „ühe koera öö“, külmematel aegadel „kolme kuni nelja koera öö“. Koertel oli oluline koht ka religioonis- nimelt usuti, et taeva väravatel seisvad kaks huskyt, kes langetavad otsuse paradiisi pääsejate üle. Neid, kes kunagi oma elus olid koeri halvasti kohelnud, edasi ei lastud. Koerte tähtsusele inimeste maailmas viitab ka asjaolu, et neid maeti nagu inimesi pannes kaasa asju, mis võiksid vajalikud olla teispoolsuses.
Tšuktsi hõimurahvad olid läbi ajaloo pidevalt sõjaseisukorral, kuna hoolimata võimust oldi alati huvitatud Venemaa alade piiride laiendamisest. Paraku olid enamuse kokkupõrgete tagajärgedel kannatajaks pooleks hõimurahvad, kes oma nomaadlikust eluviisist tingituna ei rajanud kindlustusi, millest oleks parem olnud vastu hakata, ega olnud ka nende relvade areng võrreldaval tasemel vaenlastega. 1837. aastal mitmete lahingute järel kirjutati siiski alla leppele, millega kinnitati tšuktsidele täielik poliitiline iseseisvus.
Selle sündmusega seoses püsisid koeri aretavate hõimude koerad kaua üsna muutumatuna. Väljastpoolt pärit vaatlejaid hämmastas juba siis nende koerte hea käsitletavus. Ühes rakendis kasutati keskmisest suuremat hulka koeri ning eriti pikkadele retkedele minnes laenati kaasa ka naabrite ja sõprade koeri nii, et nende hulk ületas 20 koera piiri. Ühes 1902. aastast pärinevas tekstis on kirjeldatud kohalike koeri suhteliselt lühikeste jämedate jalgadega, sügava ja hästi arenenud rinnakorviga ja lühikese tiheda karvaga hunti meenutavate loomadena. Hundile sarnane välimus on levinud küllaltki mitmete arktiliste koeratõugude seas, kuid tõenäoliselt ei ole nende koerte aretuses pärast kodustamise protsessi lõppu hunte edukalt uuesti sisse toodud. Eksperimendi korras või juhuse tahtel vahel küll selliseid pesakondi sündis, kuid üldlevinud praktika oli, et oma väiksema õppimisvõime ja halvema kohanemisoskusega ei saanud need loomad hakkama oma funktsiooni täitmisega ning edasisest aretusest jäid nad seetõttu välja.
Koerte pidamine oli üsna lihtsakoelise ülesehitusega. Suvekuudel, kus kasutust nappis, lasti koertel lahtiselt ringi hulkuda ja ise oma toidu eest hoolitseda. Lume tulekuks tulid nuumatud koerad ise tagasi, justkui teades et inimesega koos on neil toit karmil talvel lihtsam kätte tulema. Ülejäänud aasta kestel peeti kõiki koeri, jooksuajaga emased kaasaarvatud, keti otsas. Vabal käigul olid vaid hästi koolitatud tublimad juhtkoerad, kellel ei olnud kombeks toitu varastada. Need samad koerad olid ka seeläbi ainsad võimalikud isad sündivatele pesakondadele, mistõttu peamiseks aretusviisiks oli nn linebreeding või inbreeding (neid mõisteid kasutatakse aretusest rääkides erinevat laadi sugulusastmega aretuse märkimiseks). Emastest kutsikatest jäeti alles vaid parimad, liiga suure hulga lisasuude pideva tekke piiramiseks. Teadlikku aretust välimiku osas sellel ajal ei toimunud ja ainuke, millele rõhku pandi omapärase loodusliku valiku stiilis aretusega, olid koerte tööomadused.
Tõenäoliselt tänapäeva Siberis ei ole võimalik enam leida täiesti puhtatüübilist tšuktsi kelgukoera, kuna umbes samal ajal, kui toimusid viimased impordid läände, hävines ka suur osa nende koerte populatsioonist. 1920ndatel ja 1930ndatel toimunud kollektiviseerimise käigus püüti lammutada olemasolevad hierarhilised korrad ja allutada need nõukogude võimule. Selle käigus vangistati ja hukati kulakuteks kutsutud hõimupealikuid, kes tegelikkuses olid rikkad ja austatud, kuna neile kuulusid küla kõige paremad koerad ja nende aretustöö oli edukaim. Heade koerte abil sooritatud edukad jahid olid kogu küla huvides. Paljud hõimlased hukkasid seejärel oma koerad, et vältida nende sattumist vaenlaste kätesse ning ülejäänud osa koertest ristati hiljem püüdlustes aretada täiuslikku kelgukoera paljude teiste koeratõugudega, kuni ühtlane tüüp hääbus.
Impordid ja tõu kujunemine Ameerikas
William Goosak importis oma koerad otse Markovolt, ühelt laadalt Anadyri jõe ääres, kuhu koeri kasvatavad kohalikud kogunesid vahetuse- ja müügitehinguteks. Pärast 1909. aastal toimunud All Alaska Sweepstakes´i (üks esimesi suuremaid kelgukoerte võiduajamisi) ostis need koerad ära William Madsen. Veidi hiljem kuulusid need koerad juba John Johnsonile koos Fox Maule Ramey ja Iver Olseni 1909. aastal imporditud koertega.
Paremik neist koertest koguti kingituseks Roald Amundsenile, kes pidi minema Antarktika ekspeditsioonile. Ekspeditsioon jäi aga ära ning ühes Olaf Swensoni 1930. aastal imporditud koertega (Nende hulgast kuulsamad koerad on Tserko ja Kreevanka, kellest räägitakse tõuarmastajate seas hardumusega tänaseni), sattusid need koerad Leonhard Seppala kätte.
Kuni huskyd domineerisid New England’i võiduajamistel, nende populaarsus kasvas. Nad mitte ainult ei olnud kiireimad, vaid nad olid ka vähem agressiivsed, vajasid vähem toitu ja olid üldises mõttes atraktiivsemad teistest sealkandis levinud koertest. Muidugi oli see välimikust tulenev atraktiivsus vaieldava väärtusega, kuna toonased huskyd olid kehaehituselt tänapäevasest ebaühtlasemad ja ei olnud ka erinevad huvitavad näomustrid veel laiemalt levinud. Kuigi Seppala pidas aretusvalikuid tehes silmas peamiselt tööomadusi, sai temast esimene siberi huskyde aretaja, kes tahtlikult või tahtmatult hakkas liikuma tasapisi tüübi ühtlustamise suunas.
Asjaolu, et tüübi ühtlustumine leidis aset väga lühikese ajaperioodi jooksul, räägib nii mõndagi pioneer-aretajate pühendumusest, energiast ja teadmistest. Lisaks tõu aretamisega seotud tööle, tuli neil ka välja töötada tõustandard pärast Ameerika kennelklubi poolset tunnustamist 1930 aastal. Esimene standard avaldati kennelklubi ajalehes juba 1932 aastal ja kõlas järgnevalt:
„Üldmulje: Sadu aastaid on siberi husky olnud kasutusel kelgukoerana Kagu-Aasias. Ta peaks olema märkimisväärselt aktiivne, kiire ja kergejalgne, võimeline vedama lühikestel distantsidel kelgurakendis raskust kiirusega 20 miili tunnis. Ta peab olema rajal tugev, julge ja väsimatu. Tal peab olema sügav tugev rinnakorv, tugev luustik, tugevad jalad ja käpad, sirge võimas selg ja hästi arenenud lihastega taganurgad. Täiskasvanud koer peaks olema 23 tollise turjakõrgusega ja kaaluma ligi 60 naela. Emane koer peaks olema väiksem ja kaaluma umbes 10-12 naela vähem.
Pea: Pea suurus peab olema proportsioonis kehaga, kuid mitte liiga suur või kohmakas. See peaks olema kõrvade vahelt keskmise laiusega. Kõrvad peavad olema püstised, kõrgelasetsevad, keskmise suurusega, terava tipuga ja seest hästi karvased. Kõrv peab olema keskmise pikkusega ja kiilukujuline. Lõuad ja hambad on väga tugevad, ning ei tohiks esineda üle- ega alahambumust. Silmad võivad olla sinised või pruunid; läbitungiva, sõbraliku ja intelligentse pilguga. Silmalaud on tumedad. Nina võib olla helepruun või must. Koon peab olema tugev, huuled tumedad ja tihedalt liibuvad.
Rinnakorv ja ribid: Rinnakorv peab olema sügav ja tugev, kuid mitte liiga lai. Ribid peavad olema hästi kaardunud ja sügavad.
Selg, nurgad, reied: Niuded peavad olema kergelt kaardunud ja eriliselt hästi arenenud lihastikuga. Reied peavad olema hästi kaardunud ja musklilised. Selg peaks olema sirge, mitte liialt pikk ja tugevalt väljaarenenud.
Jalad: Sirged, hea pikkusega, hästi lihaselised ja hea luustikuga.
Käpad: Tugevad, mitte liiga kompaktsed, eriliselt tugevate padjanditega, mida kaitsevad karvad.
Saba: Pikk, tavaliselt kantud selja kohal, kuid mõnikord allapoole rippu, eriti väsinud olekus. Peaks olema hästi kaitsva paksu karvaga, kuid puhmas sabad ei ole soovitavad.
Suurus ja kaal: Isastel 22-23.5 tolli turjakõrgust, 54-56 naela. Emastel turjakõrgus 21-22 tolli, kehakaal 44-45 naela.
Värv: Kõik värvused mustast valgeni on lubatud, kaasaarvatud paljud halli ja hundivärvi variatsioonid.
Kasukas: Peaks olema paks, väga pehme ja sooja aluskarvaga naha vastas. Kattekarvad peaksid olema mitte liiga pikad, liiga karmid ja olema sirged, hoidma üsna keha vastu, nii et koera elegantne välisjoon ei saaks rikutud. Puhmas või tokerjas karv ei ole soovitav
Punktiskaala: Suurus ja üldmulje: 25, Kael ja pea: 10, Kasukas ja värv: 10, Rindmik ja ribid: 10, Nurgad ja reied: 15, Selg: 10, Jalad: 10, Käpad: 5, Saba: 5, Kokku 100.“
Olulisemaid erinevusi täna kehtivast standardist on vast suuruse nõue, tingituna arvatavasti soovist saada suuremaid koeri, kuna ei oldud veel täielikult veendutud seose olemasolus vastupidavuse ja väikse kasvu vahel. Muus osas ei erine see esimene standard nõudmiste poolest tänasest kuigivõrd. See standard ja võib-olla ka 1938. aastal Siberian Husky Club of America (Ameerika siberi husky klubi) poolt esitatud standard olid aastatepikkuse intensiivse tõukarakteristikute uurimistöö tulemus mitmete põlvkondade huskyde seas. Kuigi esines ehk mõningaid arvamuste erisusi, langesid paljud arusaamad vajalikust siiski kokku ning kui jäigi miski arusaamatuks pöörduti Seppala poole – tema arvamust usaldati sellistel puhkudel enim.
Ameerika siberi husky klubi esimene ametlik kohtumine oli 1938. aasta juunis Milton ja Eva Seeley juures. Standardi väljatöötamise komitees olid Dean Jackson ja abikaasa, Moseley Taylor, härra ja proua Seeley, Margaret Dewey, Millie Turner ja Charles Roberts. Nõustava komitee liikmed olid Kaare Nansen (endise nimega Elisabeth Ricker), Leonhard Seppala, Coke Hill, Clarance Grey ja Birdsall Darling. Sellel koosolekul kirjutati esmakordselt välja 1938. aasta tõustandard, mis mõned kuud hiljem võeti vastu Ameerika kennelklubis.
Varajased kennelid
Siberi husky tõu kujunemist mõjutanud varajastest kennelitest rääkides saame peamiselt rääkida kasvatajate Short Seeley ja Lorna Demidoffi kennelitest. Paljudele teistele samal ajal tegutsenud kennelitele sai saatuslikuks koerte suremine haigustesse, mida tänapäeval saab ennetada vahepeal väljatöötatud vaktsiinide abil. Koertekatk oli põhiline süüdlane, miks paljud toonased siberi husky liinid hääbusid. Kindlasti ei mänginud väikest rolli Monadnock ja Chinook kennelite liinide püsimajäämises ka Demidoffi ja Seeleyde pühendumus ja aretustöö ulatus. Tänapäeval on väga raske leida koera, kelle sugupuus piisavalt kaugele tagasi minnes ei kohta koeri eesliitega Monadnock’s või Chinook- tavaliselt on seal segu mõlemast. Olles ühtlasi ka tolle aja nais-kelgujuhtide seas suurimate saavutustega naised, tegelesid nad oma koertega suurel määral kelguveoga. Selle ajastu koerad olidki võib-olla kõige lähemal nn topeltkasutusega siberi huskyle (dual-purpose siberian), mille võimalikkusse üldsus tänapäeval usu on kaotanud- koerad olid võrdselt edukad näituseringis ja kelguveo võistlustel.
Kennelnime Chinook saab seostada kahe nimega- Milton Seeley ja Eva „Short“ (Eva hüüdnimi, eesti keeles „Lühike“) Seeley, kes olid abielupaar. Nende seotus kelgukoertega saigi arvatavasti alguse sellest, kui nad mesinädalatel olles New Englandi osariigis Arthur Waldeni chinooki tõunimetust kandvaid kelgukoeri nägid. Olles lummatud nendest koertest , sai Seeleyde esimeseks kelgukoeraks üks Arthur Waldeni kasvandik. Mõni aeg hiljem olid nad Miltoni tervise pärast sunnitud kolima põhja poole. Arhuri kennel vajas aga abikäsi ja sihtpunkt kujunes iseenesestmõistetavaks.
Veidi aja pärast müüs Arthur osa oma kennelist Seeleydele nig nemad, olles ühtlasi tutvunud ka teiste kelgukoeratõugudega, hakkasid kasvatama lisaks chinookidele alaska malamuute ja siberi huskysid. Nii alaska malamuutide kui siberi huskyde puhul olid Seeleyd põhilisteks eestvedajateks Ameerika kennelklubi poolse tunnustuse saamiseks. Just Chinook kennelis treeniti ka koeri admiral Byrdi ekspeditsiooni jaoks ning neid samu koeri kasutati ka II maailmasõjas.
Kuulsamad Seeleyde koerad kannavad nimesid Wonalanchet Baldy of Alyeska (esimene husky, kes tuli näituse rühmavõistluse parimaks), Cheeak of Alyeska, Cheenah of Alyeska (esimene emane tšempionitiitliga husky), Alyeska’s Suggen of Chinook.
Milton Seeley suri 1944 aastal, kuid Eva jätkas olemast malamuutide ja huskyde arengu liikumapanevaid jõude kuni oma surmani 1985. Ta oli aktiivne aretaja, kohtunik, Ameerika siberi husky klubi austatud eluaegune president (Honorary Life President of the Siberian Husky Club of America), püsivalt uute tulijate otsekohene ja tulihingeline õpetaja ja valvas valvur tõugudele, mille loomes tema ise osalenud oli. Seeleyde panus siberi husky tõule on hindamatu.
Nimed Lorna Demodoff ja Monadnock ei ole arvatavasti võõrad ühelegi siberi husky armastajale, kuid vähesed suudavad arvatavasti hoomata seda pühendumust ja jonnakust, mille tähe all toimus töö Monadnocki kennelis. Koertekatk oli Mondnocki needus- see sai saatuslikuks paljudele kutsikatele ja osad haigestunud vanemad koerad, kes muidu oleksid olnud edukad näituse- või aretuskoerad, jäid tüsistusena steriilseks või pimedaks. Tagasilööke oli piisavalt, et panna loobuma enamus inimesi. Lorna Demidoff aga ei olnud nagu enamus inimesi- temal oli unistus.
Lorna Demidoffi kiindumus kelgukoertesse sai alguse juba lapsepõlves ja kestis kuni tema elu lõpuni. 1930 aastal Laconia võiduajamisel nägi Lorna esmakordselt siberi huskysid, kellega Seppala võistlema oli tulnud. Arvatavasti sellest päevast sai alguse tema armastus siberi huskyde vastu. 1931. aastal abiellus Lorna Moseley Tayloriga, kelle segaverelistest koertest koosneva rakendiga ta oma esimestel võistlustel osales. Teadlik oma kaasa vaimustusest väikeste siberi huskyde suhtes, kinkis Moseley talle 7 siberi huskyt. Selle tiimiga sai Lornast edukas rakendijuht ja esimene naine ajaloos, kes üldse kelgurakendi võistluse võitis. 1930ndatel aastatel hakkas Lorna ka oma koeri näitustel esitama, põhiliselt selleks, et ka suvekuudel koertega midagi teha oleks.
Alles 1940. aastal registreeris Lorna kennelnime Monadnock, aasta enne seda lahutas ta abielu Moseleyga ja abiellus prints Aleksandovitš Lopoutšin-Demidoffi, USAsse revolutsiooni järel emigreerunud Venemaa printsiga. Seega enne 1940. toimunud aretustööst sündinud koerad Monadnock prefiksi ei kandnud.
Tuntumad nimed Lorna koertest olid Belka of Monadnock II, Vanya of Monadnock III, Wonalanchet Baldy of Alyeska lapselaps Mulpus Brooks The Roadmaster, Monadnock’s Pando, Monadnock’s King. Viimased kolm on tõenäoliselt kõige enam mõjutanud tõu arengut. Pando ja King olid eriliselt märkimisväärsed koerad näituseringis (Roadmaster näitusel ei käinud, kuna oli koertekatku tagajärjel pimedaks jäänud), kuid nende mõju ulatust saab hinnata pigem kvaliteetsete järglaste näol, mida nad edasi andsid.
Lorna Demidoff ise on öelnud, et kahetseb võib-olla enim, et Pando näituse edu tulemusel kogusid põhjendamatult populaarsust siniste silmadega must-valged koerad. Puna-valge koer Monadnock’s Akela of Monadnock aga tõestas peatselt oma näitusevõitudega, et värvil tõepoolest ei ole mingit tähtsust. Ka Pando näitusekarjäär oleks tõenäoliselt olnud samasugune, kui ta oleks olnud muud värvi.
Vanematest 40ndatel kuni 60ndatel rajatud kennelitest, mis on olulisemal määral tõu arengu kulgu kujundanud, võiks veel nimetada kennelid Alakazan, Alaskan Anadyr, Dichoda, Fra-Mar, Frosty Aire, Igloo Pak, Innisfree, Karnovanda, Koryak, Marlytuk, Savdajure, S-K-MO, Yeso Pac. Kindlasti saaks seda nimekirja jätkata, kuid eelnimetatud nimesid võib vast kõige tihedamini kohata tagapool meie tänaste koerte sugupuus. Osad neist kennelitest on aga endiselt aktiivsed ja panustavad tõu arengusse jätkuvalt läbi oma aja jooksul kogutud teadmiste jagamise ja meeletust hulgast mälestustest rääkimise. Hiljem tekkis juba suurem hulk siberi huskydega tegelevaid inimesi ning tõug levis kiiresti üle maailma.
Emma Viides 2011
Kasutatud materjalid:
http://news.discovery.com/animals/ancient-dog-burial-siberia-110228.html
http://www.shca.org/shcahp2d.htm
http://www.workingdogweb.com/RSH-2004-2.htm
http://www.pads.ru/mode.980-id.1241-l.en-type.html
Genetic Structure of the Purebred Domestic Dog - Science, Volume 304
The New Complete Siberian Husky - Michael Jennings & Lorna Demidoff
This is the Siberian Husky – Joan M. Brearley
The Siberian Husky: Live the Adventure – Margaret A. Koelher