Siberi huskyde eri liinid
siberi huskyd Escipion El Africano De Ciukci ja Arctic Power Panamera
|
Nagu siga ja kägu? - Siberi huskydel on standardi järgi lubatud kõik erinevad karva- ja silmavärvid ning lugeja tõlgendada jääb täpne lubatud karva pikkus, jala kõrgus, kõrvade suurus või kondi jämedus. See võimaldab väga erineva välimikuga koertel kõigil standardi piiridesse ära mahtuda. |
Siberi husky tõug pärineb Siberist USAsse imporditud tšuktsi kelgukoerte koorekihist. Karusnahakaupmehed ostsid nii head kelgukoerad, kui
nad vähegi kätte said ja müüsid Alaskal edasi. Need koerad avaldasid kohalikele peagi muljet, kuna olid kohalikest koertest kiiremad ja vastupidavamad. Koerte populaarsuse kasvades otsustati see importkoerte baasil toimunud aretustöö vili registreerida uue iseseisva tõuna. Selle jaoks oli vaja aga koostada tõustandard ja nagu teisteski tõugudes, moodustab tõustandard peaasjalikult välimikuomaduste kirjelduse. Siberi husky tõustandard koostati väga hoolikalt ja läbimõeldult selle ajastu kelgukoerte spetsialistide poolt ning praktiliselt kõik kirjapandud omadused on funktsionaalset, mitte esteetilist laadi. Standardi kirjutamise aluseks võeti olemasolevad koerad ise, mitte ei püütud nende kehaehitust idealiseerida. Seega ei ole selles tõustandardis nõutud midagi sellist, milleni pürgimiseks oleks pidanud tõug muutuma.
Standardi loomisele järgnevatel aastatel tekkis uus pealekasv segaverelisi kelgukoeri, kes olid senistest kiiremad ja vastupidavamad. Kuna
vaikselt hakkasid need koerad siberi huskydsid ka võistlustel edestama, läksid mitmed tipptasemel koerajuhid siberi huskydelt neile koertele üle. Siberi huskyde juurde jäänud inimesed aga hakkasid vaikselt jagunema kahte leeri- ühed püüdsid uute konkurentidega võistlustel sammu pidada, teised saavutada ühtlasemat ja ilusamat välimikutüüpi. Kuna väga keeruline on aga aretustöösse haarata üheaegselt mõlema valdkonna paremikku, siis vaikselt hakkasid liinid lahku kasvama.
Täna on siberi husky tõug jagunenud kaheks peamiseks tüübiks- näituse ja töökoerteks. Näitusekoeri iseloomustab paksem karvkate, ilmekam
peakuju, efektsed karvavärvused, kompaktsem kehaehitus ja tugevam luustik. Töökoeri iseloomustab aga veidi lühem ja reeglina mitte nii rikkalik karvkate, saledam kehaehitus, pikemad jalad ning mitte nii rafineeritud peakuju (suured kõrvad, pikem koon jne). Samuti on töökoertele omane märksa suurem varieeruvus karvkatte värvustes. Näituse ja töökoerte tööomadusi eriti palju võrreldud ei ole, kuna enamusel kasvatajatel puudub vastav võrdlusmoment – kui kasvatatakse ühte tüüpi koeri, siis teistega väga kokku ei puututa.
Aastate jooksul on väga paljud kasvatajad tundunud muret siberi huskyde tüüpilise välimiku pärast. Lisaks tõu koduklubi Ameerika Siberi Husky
Ühingu (Siberian Husky Club of America) poolt koostatud teisele ja hetkel koostamisel olevale kolmandale kommenteeritud standardile on tõu välimikku käsitlevaid artikleid kirja pannud paljud juhtivad kasvatajad. Huvitav on märkida, et erinevate liinide kasvatajad on oma artiklites jõudnud üsna sarnaste tulemiteni. Põhiline järeldus ongi, et kumbki äärmus ei ole tõule tüüpiline ning siberi husky õige välimik jääb kusagile kahe äärmuse vahele. Head ja tüüpilised koerad ei tohi olla liiga suured, jässakad, robustsed ega ka kiitsakad, väikesed ja õblukesed. Kehaehitus ehk luustik, lihased, liikumine- kõik peaks ideaalis võimaldama koeral parimini tööd teha, mitte seda takistama.
Seega on hinnatud hea nurgistumine, korralikud pikad tahapoole viltu abaluud, piisavalt pikad küünarvarreluud, reieluud ja vaagnaluud, mahukas rinnakorv, hea pikkusega selg ning head pikad jalad koos piisavalt kõrgete kämmalde ja kandadega. Siberi huskyle peale vaadates peab olema esimese pilguga selge, mis tõuga tegu on. Töökoerte hindamisel saab liiga sageli määravaks nende harjumatu värvus- välimikukohtunikud ei oska alati reageerida sellele, mida nad näevad – on olemas üleni mustasid ja valgeid huskysid, sadulselgasid, black-and-tane, sinakaid, pruune, soobleid, sonaarseid, valgeid üksikute laikudega ja muid üllatavaid värvikombinatsioone.
nad vähegi kätte said ja müüsid Alaskal edasi. Need koerad avaldasid kohalikele peagi muljet, kuna olid kohalikest koertest kiiremad ja vastupidavamad. Koerte populaarsuse kasvades otsustati see importkoerte baasil toimunud aretustöö vili registreerida uue iseseisva tõuna. Selle jaoks oli vaja aga koostada tõustandard ja nagu teisteski tõugudes, moodustab tõustandard peaasjalikult välimikuomaduste kirjelduse. Siberi husky tõustandard koostati väga hoolikalt ja läbimõeldult selle ajastu kelgukoerte spetsialistide poolt ning praktiliselt kõik kirjapandud omadused on funktsionaalset, mitte esteetilist laadi. Standardi kirjutamise aluseks võeti olemasolevad koerad ise, mitte ei püütud nende kehaehitust idealiseerida. Seega ei ole selles tõustandardis nõutud midagi sellist, milleni pürgimiseks oleks pidanud tõug muutuma.
Standardi loomisele järgnevatel aastatel tekkis uus pealekasv segaverelisi kelgukoeri, kes olid senistest kiiremad ja vastupidavamad. Kuna
vaikselt hakkasid need koerad siberi huskydsid ka võistlustel edestama, läksid mitmed tipptasemel koerajuhid siberi huskydelt neile koertele üle. Siberi huskyde juurde jäänud inimesed aga hakkasid vaikselt jagunema kahte leeri- ühed püüdsid uute konkurentidega võistlustel sammu pidada, teised saavutada ühtlasemat ja ilusamat välimikutüüpi. Kuna väga keeruline on aga aretustöösse haarata üheaegselt mõlema valdkonna paremikku, siis vaikselt hakkasid liinid lahku kasvama.
Täna on siberi husky tõug jagunenud kaheks peamiseks tüübiks- näituse ja töökoerteks. Näitusekoeri iseloomustab paksem karvkate, ilmekam
peakuju, efektsed karvavärvused, kompaktsem kehaehitus ja tugevam luustik. Töökoeri iseloomustab aga veidi lühem ja reeglina mitte nii rikkalik karvkate, saledam kehaehitus, pikemad jalad ning mitte nii rafineeritud peakuju (suured kõrvad, pikem koon jne). Samuti on töökoertele omane märksa suurem varieeruvus karvkatte värvustes. Näituse ja töökoerte tööomadusi eriti palju võrreldud ei ole, kuna enamusel kasvatajatel puudub vastav võrdlusmoment – kui kasvatatakse ühte tüüpi koeri, siis teistega väga kokku ei puututa.
Aastate jooksul on väga paljud kasvatajad tundunud muret siberi huskyde tüüpilise välimiku pärast. Lisaks tõu koduklubi Ameerika Siberi Husky
Ühingu (Siberian Husky Club of America) poolt koostatud teisele ja hetkel koostamisel olevale kolmandale kommenteeritud standardile on tõu välimikku käsitlevaid artikleid kirja pannud paljud juhtivad kasvatajad. Huvitav on märkida, et erinevate liinide kasvatajad on oma artiklites jõudnud üsna sarnaste tulemiteni. Põhiline järeldus ongi, et kumbki äärmus ei ole tõule tüüpiline ning siberi husky õige välimik jääb kusagile kahe äärmuse vahele. Head ja tüüpilised koerad ei tohi olla liiga suured, jässakad, robustsed ega ka kiitsakad, väikesed ja õblukesed. Kehaehitus ehk luustik, lihased, liikumine- kõik peaks ideaalis võimaldama koeral parimini tööd teha, mitte seda takistama.
Seega on hinnatud hea nurgistumine, korralikud pikad tahapoole viltu abaluud, piisavalt pikad küünarvarreluud, reieluud ja vaagnaluud, mahukas rinnakorv, hea pikkusega selg ning head pikad jalad koos piisavalt kõrgete kämmalde ja kandadega. Siberi huskyle peale vaadates peab olema esimese pilguga selge, mis tõuga tegu on. Töökoerte hindamisel saab liiga sageli määravaks nende harjumatu värvus- välimikukohtunikud ei oska alati reageerida sellele, mida nad näevad – on olemas üleni mustasid ja valgeid huskysid, sadulselgasid, black-and-tane, sinakaid, pruune, soobleid, sonaarseid, valgeid üksikute laikudega ja muid üllatavaid värvikombinatsioone.
Järgnevalt on välja toodud kolm erinevat tüüpi isast must-valget siberi huskyt. Pilte vaadates ja hinnates, tuleks tähelepanu pöörata asjaolule, et näituseliini koerte paksem karv võib jätta silueti hindamisel mulje jämedamast kondist ja sügavamast rindkerest, kui antud koeral tegelikult on. Tööliini koerte puhul on aga tüüpiliseks nn vaba seis ja tihti ka mitte nii hoolitsetud karv, mistõttu jääb koertest kergesti halvem üldmulje (taganurgad ei joonistu nii hästi välja ja kere ümber liibuv karv ei tekita tüüpilist karumõmmi üldmuljet).
Okami's Knock on Wood - 100% näituseliin
|
Sleigh Ride's Isn't it Great -
50% näituseliin, 50% tööliin
|
Hellerkantri Härra Nilsson - 100% tööliin
|
Tööliini huskyde kasvatajad on läbi aegade öeldnud, et siberi husky „töötab peaga“, ehk et kõige olulisem omadus kelgukoeral on tema tahe
töötada. Nii mõnigi keskmisest kehvema kehaehitusega koer suudab rajal kompenseerida oma innuga kehaehitusest tulenevaid puudujääke, samas kui mõni suurepärase liikumise ja kehaehitusega koer ei ole kelgu ees väärt punast krossigi, kuna tal on vähene tahe töötada või puudub see sootuks. Niisiis, võib suurepäraste tööomaduste edasi kandumise saavutamine aretuses osutuda palju keerulisemaks, kui pelgalt välimiku parandamisele suunatud aretustegevus.
Kuna rakendis on vaja täita koertel üsna erinevaid ülesandeid, siis on tavaline, et veidi erinevate omadustega koerad saavad olla kõik head
kelgukoerad. Suuremate ja tugevamate koerte positsioon rakendis on sageli rakendi lõpus ehk kelgule kõige lähemal. Mitte kõige terasemad, kuid samas väga innukad koerad on kuskil rakendi keskel, ning nutikamad, iseseisvamad ja kiiremad koerad kõige ees. Erinevad inimesed harrastavad erineval tasemel kelguvedu (sprint/keskmaa/pikamaa distants ning lumeta alad või lumealad) ja mis ühele on aeglane, on teise silmis kiire rakend või mis ühele on liiga kiirelt väsiv, on teiste distantside jaoks just sobiva vastupidavusega. Seega on üsna keeruline määratleda, milliste omadustega koer on nii-öelda ebastandartne. Päris iseloomuhälvetega koeraga ei saa harrastada kelgukoertesporti võistluste tasemel ega käia ka näitustel ning selles osas erinevate liinide kasvatajad eriti kompromisse ei tee.
Lisaks eelmainitud artiklitele on aktiivselt püütud seminaride abil üldsuse teadlikkust tõsta. Paljud klubid tunnustavad eriauhindadega mõlemas vallas tublisid koeri ning mõnedel näitustel antakse eriauhind parima välimikuga kasutusklassi koertele. Üks suurimaid projekte tõu tööomaduste säilitamiseks oli SEPP projekt ehk Siberian Evaluation Program Project, kus hinnati koerte vastavust SEPP standardile nii töö- kui
välimikuomaduste poolest. Kahjuks tänaseks on see projekt juba ajalugu, kuid selle projekti eesmärgid on avalikud ja usutavasti paljud kasvatajad
neid siiski ka arvesse võtavad. USA poolel käivad ka juba jutud programmi taastamisest.
Siberi husky tõu põhiprobleemiks on pigem massiliselt kodukoerteks toodetavate pesakondade hulk, mida tehes kas teadmatusest või ükskõiksusest, ei nähta sellest ühest pesakonnast kaugemale. Nende pesakondade puhul puuduvad pikemaajalised suunad ning seetõttu võivad need koerad nii välimikult kui iseloomult suuresti erineda tõule tüüpilisest. Vanade kasvatajate üldine seisukoht on, et äärmused ei ole selle
tõu jaoks, kuna isegi standardis on sõna „mõõdukalt“ kasutatud korduvalt erinevates kohtades. „Lihtsalt kodukoera“ või „lihtsalt safarikoera“ puhul
aga võivad nii mõnigi kord just need samad äärmused ahvatlevaks saada või vohada lihtsalt seetõttu, et neid ei püüta aretustöös vältida. Üldiselt
võib öelda, et pikemaajalised siberi huskydega tegelejad ise on küllaltki teadlikud milline peaks olema see õige siberi husky ning püüdlevad
sinnapoole ja nii töö kui näituseliini harrastajad otsivad välimiku osas üsna sarnaste omadustega koera.
Kuna siberi huskyde geenibaas on tänaseks üsna lai ja isegi nende kahe tõutüübi alamliinid võivad pärineda üsna kaugelt suguluses olevatest
perekondadest, siis võib siberi huskyde tüüp varieeruda ka ühe suurema tüübi piires väga palju. Tänu sellele on tõu fännidel võimalik igaühel leida see „oma“ ja soovi korral lisada sellele ka midagi täiesti „uut“.
Sellepärast võib vist kokkuvõtteks öelda, et siberi huskyde tõu lõhe on pigem tõu rikkus, kui nõrkus – mitmekesisus on see, mis tagab tõu
jätkusuutlikkuse, kuna lai geenibaas annab paremad võimalused kasvatajatele vältida pärilikke haigusi ja muid hälbeid.“
töötada. Nii mõnigi keskmisest kehvema kehaehitusega koer suudab rajal kompenseerida oma innuga kehaehitusest tulenevaid puudujääke, samas kui mõni suurepärase liikumise ja kehaehitusega koer ei ole kelgu ees väärt punast krossigi, kuna tal on vähene tahe töötada või puudub see sootuks. Niisiis, võib suurepäraste tööomaduste edasi kandumise saavutamine aretuses osutuda palju keerulisemaks, kui pelgalt välimiku parandamisele suunatud aretustegevus.
Kuna rakendis on vaja täita koertel üsna erinevaid ülesandeid, siis on tavaline, et veidi erinevate omadustega koerad saavad olla kõik head
kelgukoerad. Suuremate ja tugevamate koerte positsioon rakendis on sageli rakendi lõpus ehk kelgule kõige lähemal. Mitte kõige terasemad, kuid samas väga innukad koerad on kuskil rakendi keskel, ning nutikamad, iseseisvamad ja kiiremad koerad kõige ees. Erinevad inimesed harrastavad erineval tasemel kelguvedu (sprint/keskmaa/pikamaa distants ning lumeta alad või lumealad) ja mis ühele on aeglane, on teise silmis kiire rakend või mis ühele on liiga kiirelt väsiv, on teiste distantside jaoks just sobiva vastupidavusega. Seega on üsna keeruline määratleda, milliste omadustega koer on nii-öelda ebastandartne. Päris iseloomuhälvetega koeraga ei saa harrastada kelgukoertesporti võistluste tasemel ega käia ka näitustel ning selles osas erinevate liinide kasvatajad eriti kompromisse ei tee.
Lisaks eelmainitud artiklitele on aktiivselt püütud seminaride abil üldsuse teadlikkust tõsta. Paljud klubid tunnustavad eriauhindadega mõlemas vallas tublisid koeri ning mõnedel näitustel antakse eriauhind parima välimikuga kasutusklassi koertele. Üks suurimaid projekte tõu tööomaduste säilitamiseks oli SEPP projekt ehk Siberian Evaluation Program Project, kus hinnati koerte vastavust SEPP standardile nii töö- kui
välimikuomaduste poolest. Kahjuks tänaseks on see projekt juba ajalugu, kuid selle projekti eesmärgid on avalikud ja usutavasti paljud kasvatajad
neid siiski ka arvesse võtavad. USA poolel käivad ka juba jutud programmi taastamisest.
Siberi husky tõu põhiprobleemiks on pigem massiliselt kodukoerteks toodetavate pesakondade hulk, mida tehes kas teadmatusest või ükskõiksusest, ei nähta sellest ühest pesakonnast kaugemale. Nende pesakondade puhul puuduvad pikemaajalised suunad ning seetõttu võivad need koerad nii välimikult kui iseloomult suuresti erineda tõule tüüpilisest. Vanade kasvatajate üldine seisukoht on, et äärmused ei ole selle
tõu jaoks, kuna isegi standardis on sõna „mõõdukalt“ kasutatud korduvalt erinevates kohtades. „Lihtsalt kodukoera“ või „lihtsalt safarikoera“ puhul
aga võivad nii mõnigi kord just need samad äärmused ahvatlevaks saada või vohada lihtsalt seetõttu, et neid ei püüta aretustöös vältida. Üldiselt
võib öelda, et pikemaajalised siberi huskydega tegelejad ise on küllaltki teadlikud milline peaks olema see õige siberi husky ning püüdlevad
sinnapoole ja nii töö kui näituseliini harrastajad otsivad välimiku osas üsna sarnaste omadustega koera.
Kuna siberi huskyde geenibaas on tänaseks üsna lai ja isegi nende kahe tõutüübi alamliinid võivad pärineda üsna kaugelt suguluses olevatest
perekondadest, siis võib siberi huskyde tüüp varieeruda ka ühe suurema tüübi piires väga palju. Tänu sellele on tõu fännidel võimalik igaühel leida see „oma“ ja soovi korral lisada sellele ka midagi täiesti „uut“.
Sellepärast võib vist kokkuvõtteks öelda, et siberi huskyde tõu lõhe on pigem tõu rikkus, kui nõrkus – mitmekesisus on see, mis tagab tõu
jätkusuutlikkuse, kuna lai geenibaas annab paremad võimalused kasvatajatele vältida pärilikke haigusi ja muid hälbeid.“
Okami's Knock on Wood
|
Sleigh Ride's Isn't it Great
|
Hellerkantri Härra Nilsson
|
Emma Viides mai 2013 ajakirjast Saksa Lambakoer
