Jämijärvi kelgukoerte treeninglaager ja Eesti esimene võistluskatse kogemus
Sihtkoht ja eesmärk
Otsustasime väikese seltskonna huvilistega minna 12.-13. oktoobril Soome Jämijärvi kelgukoerte laagrisse, et uurida, kuidas korraldavad võistlusi ja treenivad oma koeri pikkade traditsioonidega kelgukoerte kasvatajad. Soomes on siberi huskyd väga populaarsed ja esimene seda tõugu koer on registreeritud juba 1965. aastal. Kelgukoerasport on seal väga tavaline ja levinud harrastus, nii et sellest teab midagi rääkida isegi n.ö inimene tänavalt. Tõeliste sportlaste kogemused on edasi antud juba läbi mitme põlvkonna ja tavaliselt harrastavad seda hobi perekonnad koos. Väljundiks on ühistreeningud, võistlused, töökatsed ja kelgusafarid turistidele.
Jämijärvi asub Lääne-Soomes, umbes 300 km Helsinkist. Koht, kus toimus kelgukoerte treeninglaager ja võistlus, on populaarne suure pindalaga
rekreatsiooniala. Kõrvuti kelgukoertega harrastasid oma hobisid näiteks orienteerujad, ratsutajad, mudellennukite lennutajad ja isegi suusatajad (nimelt on seal olemas üks aastaringselt lumega kaetud sisetingimustes suusarada). Kelgukoerte laager on Jämijärvil toimunud juba umbes 17 aastat, seega pikemalt, kui meil Eestis kelgukoeri üldse kasvatatud on. Traditsioon sai alguse lihtsast treeninglaagrist ja ühistreeningutest, millele hiljem lisandusid juurde töökatse ja võistluskatse. Aastate jooksul sai võistlus kõige populaarsemaks ning tänaseks on sellest kujunenud ikkagi kogu ürituse põhiline atraktsioon. Samas on ka mitmeid seltskondi, kes endiselt käivad Jämil just treenimas, sest võistelda nii varajases treeningperioodi staadiumis veel ei taheta. Valdavalt jaguneb kelgukoerte treenimise aastaring selliselt - suvi on jõudeaeg, sügisel hakatakse järk-järgult koeri treenima ja kiirust/distantsi kasvatama ning talve lõpuks-kevade alguseks saavutatakse hooaja tippvorm.
Meilgi oli reisil põhirõhk pandud just treeningule ja õppimisele. Vaatasime, kuidas taluvad meie koerad pikemat reisi, kohapeal olemist ja veotööd võõrastes oludes. Ühtlasi püüdsime teada saada, kuidas Soomes võistluskatset korraldatakse (reisil osalenud Ülle Aaslav-Kaasik, Stina Vool ja
Emma Viides kuuluvad EKL PKKK liikmeskonda) ja ammutada sekka kõiki muid tarkusi koerte treenimisest, varustusest ja koerte endi kohta.
Eesti ja Soome taust tiitlite vormistamisel
Eestis loodi 2012. aasta septembris Kennelliidu allüksus Põhjamaiste Kelgukoerte Katsete Kogu (EKL PKKK), kes on võtnud endale ülesandeks
töötada välja võistluskatsed. Allüksuse tekkimise taga on aktiivsed kelgukoeraspordiga tegelevad ja võistlustel osalevad inimesed (kaks neist, lisaks Üllele, ka seni Soomes oma koertega võistluskatsetel edukalt osalenut), kes kuuluvad EKL-i liikmesorganisatsioonidesse: Eesti Siberi Husky Ühingusse, Alaska Malamuutide Liitu ning Eesti Samojeedide Tõuühingusse.
Tänaseni on huskydel Eestis kaalukauss olnud tugevalt näitusekoerte poole selliselt, et isegi aretusse pääsemiseks on nõutud kõigilt koertelt suurepäraseid tulemusi näitustelt, kusjuures koerte tööomadused ei ole sealjuures määravad. Arvatavasti on sellise asjade arengu taga fakt, et meie kohalikud koerad on valdavalt just näitusetüüpi ja puudub siiani ka kohalik tõuomane töö- ja võisluskatse.
Soomes on olukord vastupidine - seal on igal koeral näitusetšempioni tiitli saamiseks vaja eelnevalt positiivsele tulemusele teha ära töö- või võistluskatse. Soomes õnneks ei ole vähemalt sellesse äärmusesse mindud, et aretusvalikute tegemisel emb-kumb tulemus kohustuslik oleks. Tänu
sellele on seal riigis võimalik võrdselt harrastada nii kelgukoerasporti kui ka näitusel käimist ning koeri saab endale valida vastavalt huvile. Soomes on ka kahe eri tüübi ristamine populaarsust kogumas. Need koerad ei ole võrreldavad näitusemaailma tippude ega kelgukoerapordi maailma tippudega, kuid sellegipoolest on ka nemad meie tõule väärtuslikud. Märkimist väärib siinkohal ka fakt, et Soomes on mõlemat tüüpi koerad väga kõrgel tasemel - kelgukoeraspordis on ühed põhjamaade kiireimad rakendid just Soomest pärit ja näituste poole pealt on meie kohalikud Võitja tiitlid samuti korraliku järjepidevusega üle lahe läinud.
Mis on võistluskatse, mis töökatse ja millised on meie võimalused
Soomes on kelgukoertele loodud kahte tüüpi tõuomased katsed - võistluskatse ja töökatse.
Töökatsel hinnatakse koera tööomadusi ning katse on jagatud osadeks. Eraldi hinnatakse koera ligipääsetavust, käsiteldavust ja ketis ehk stakeout’is rahulikult olemist. Rakendis liikumisel hinnatakse liini pingul hoidmist, koostööd ülejäänud rakendiga ja segajate eiramist. Töökatse üks alaliike on juhtkoera katse, kus hinnatakse koera võimet rakendi ees suunakäsklusi ja liikumise alustamise/lõpetamise käsklusi järgida ning rakendit sirgena hoida. Töökatsetel hinnatakse korraga ühe kuni kahe koera sooritust või kohtuniku otsusel ka korraga rohkem koeri ning positiivseks tulemuseks loetakse hindeid REKÄ1, REKÄ2, REKÄ3, JOH1, JOH2 ja JOH3.
Võistluskatse tulemus sõltub koerte kiirusest ja võistlusel osalevate koerte arvust. Mida kiiremad on esimesed rakendid, seda kõrgemale latt
seatakse. Võistluskatset on võimalik teha alates 4 koera klassist. Näiteks, kui võistlusel otsustab osaleda keegi rahvusvahelistest tippsportlastest, siis tavaharrastajal on väga raske positiivset tulemust kirja saada. Positiivseks tulemuseks loetakse hindeid REK1, REK2 ja REK3. Tulemuse saavad kirja kõik koerad, kes on rakendis.
Eestis on hetkel väljatöötamisel just võistluskatse, sest oma ülesehituselt on see lihtsakoelisem ja korraldamine ise on Eesti tingimustes mõeldavam. Sellist katset saame me korraldada mõne kelgukoeraspordi võistluse raames ning vajaliku osalejate arvu kokkusaamisel on meile abiks ka osalejad välisriikidest.
Üldjoontes on eeskujuks võetud Soome reeglid, kuid mõningate mööndustega. Näiteks ei ole meil Eestis koerte ja suurte rakendite arvud
võrreldavad Soome omadega, ega saagi kunagi olema, ning keskmine Eesti kelgukoera omanik on ühe-kahe lemmiku omanik. Kuna sellistele inimestele on katsetulemuse saamiseks vajaliku 3-4 koera komplekteerimine 4 koera klassi väga raskendatud, siis plaanime teha katse võimalikuks natuke väiksematele rakenditele. Samas peaks rakendi suurus algama ikkagi kahest koerast, kuna ühe koera klassis on võimalik, et tulemus ei sõltu koera enda tasemest, vaid omaniku sportlikkusest.
Kuidas meil läks
Alguses võistlusele minnes oli tunne kõhklev, sest osalejate nimekirja vaadates oli selge, et sellel võistlusel on kohal Soome paremik. Ainukese välismaalase ja ainukese eestlasena võistles Ülle Aaslav-Kaasik nelja koera käruveo klassis ning saavutas põhjamaiste kelgukoerte üldarvestuses
neljanda koha 19-st osalejast ja vastavalt esimeste rakendite kiirusele kujunes tema katsetulemuseks REK2. Eriliseks tegi selle tulemuse veel asjaolu, et selles koosseisus neljane rakend on Üllel treenida olnud ainult pool aastat ning ta ise ei olnud enne selle rakendi ega isegi selle võistluskäruga varasemalt kordagi võistelnud. Võistlemise tegi koertele esimesel päeval raskemaks ka hiline kohalejõudmine eelneval õhtul. Nimelt jõudsime peale pikka laeva- ja autosõitu võistluspaika alles kella ühe paiku öösel ning start oli juba järgmise päeva hommikul kell 10.00. Seega jäi koertel korralikuks puhkuseks liialt vähe aega.
Teisel võistluspäeval oli seetõttu ka tulemus tunduvalt parem. Nii toodi koju igati väärikas tulemus võistlus- ja treeningperioodi alguses, mis seab esimese ametliku tulemusena lati parajalt kõrgele teistele Eesti siberi huskyde rakenditele tulevikus.
Samal ajal, kui Ülle oma perega oli peamiselt võistlusega seotud toimetustega hõivatud, said meie teised kaks turist-koera oma käpad valgeks
8-ses ja 10-ses rakendis võõraste koertega koos ATV ees vedades. Kui esimesel päeval olid nad sellest uuest situatsioonist sõidu alguses veel veidi häiritud, siis teisel päeval töötasid nad juba algusest lõpuni ilusasti. Väga hea oli näha, kuidas nemad selles olukorras toime tulid ja kuidas üldse sellise suure rakendi töö välja näeb. Kuna tegemist oli treeninguga, siis harjutatigi sellel sõidul kõike, mida vaja-pöördeid, peatumisi, möödumisi ja joomist (viimane on väga oluline, sest paljud koerad stressi olukorras ei pruugi hästi juua ning vett on nende organismil füüsilise pingutuse ajal väga vaja).
Soomlaste heasportlaslikust kultuurist võistlustel
Jõudsime laagriplatsile öösel veidi pärast keskööd. Ringi vaadates oli meie esimene mõte, et kas me oleme üldse õiges kohas. Pimedas
metsa-aluses oli küll kümneid autosuvilaid ja telke, aga valitses täielik vaikus. Selgus sai majja siis, kui suutsime taskulambiga tuvastada mõned
tuttavlikud karvased kerad maas, kes ei võtnud vaevaks isegi pead ei tõsta.
Päeval olid koerad veidi häälekamad, aga tähelepanelik jälgija nägi, et konkreetse rakendi kisa tõusis ja vaibus ikkagi siis, kui oli söögiaeg,
rakendamise aeg või sattus mõni võõras väga ligidale nende laagrikohale. Lihtsalt niisama ei karjunud keegi.
Korraldaja ja kõik osalejad tuletasid kohalolijatele pidevalt meelde, et metsaalune peab meie lahkudes jääma täpselt selline, nagu ta oli
enne. Koeri oli laagri peale kokku sadu - igal suuremal tiimil oli kaasas 10-20 koera. Sellest hoolimata oli teise võistluspäeva lõpuks metsaalune tõepoolest puhas. Terve laagrisolemise aja käisid koerajuhid oma koerte järelt koristamas ning kogusid kõik jäätmed igaüks oma kotti. See, kuhu tekkinud praht panna, ei olnud korraldajate mure - see oli iga kohalolija enda mure, ja kõik, mis kaasa võeti või juurde tekitati, pärast võistluse lõppu ka ära viidi. Tegelikult tagantjärgi meenutades vist sellist üldkasutatavat prügikotti kuskil ei olnudki
ja selleks puudus ka vajadus.
Võistluse ajal rajal olles üllatas see, et ees jooksev rakend ise valis rajal laiema koha ja jäi tee äärde mööda laskmiseks seisma veel enne,
kui tagant lähenev rakendijuht üldse märkugi andnud oli. Kui me sellest laagriplatsil hiljem kohalikega rääkisime, saime teada et see on täiesti
tavaline käitumine ja et riiakamate malamuutide rakendid pannakse vahel lausa vaiadega maa külge kinni, et möödumine maksimaalselt ohutuks teha. Selline viisakus möödumistel on saavutatud sellega, et korraldajatele alati esitatakse järjekindlalt kaebus või märkus iga rakendi kohta, kellest möödumine probleeme põhjustas, isegi kui midagi hullu ei juhtunud. Reegel on selline, et eesliikuv rakend peab tagama teiste tiimide ohutuse neist möödumisel. Kindlasti ei saa siinkohal alahinnata ka koerte treenituse taset, sest treeningsõidul tuli 10-sele rakendile vastu üks teine samasugune rakend, kümmekond rihmastatud malamuuti ja umbes 20 orienteerujat. Juhtkoerte ülesanne oli kõiki neid segajaid ignoreerida. Mõnel õnnestus see ülesanne paremini, mõnel halvemini, aga kõik said sellega siiski ilma ühegi intsidendita kenasti
hakkama.
Meeldiv oli vaadata kõrvalt ka inimeste omavahelist suhtlemist. Starti minekul, stardis ootamisel ja finišisse jõudmisel kellelgi abikätest
puudust ei tulnud. Pigem vastupidi –kohe, kui keegi märkas, et abi on vaja, astuti julgelt ligi ja aidati. Samuti elasid konkurendid teineteisele aktiivselt ja siiralt kaasa. Kui teiste võistlejate koertest, treeningmeetoditest või sooritusest räägitigi, siis jäi see küll kuskile autodesse ja telkidesse ning meieni see info ei ulatunud. Kui soomlaste koerapidamiskultuuri ühe sõnaga peaks kokku võtma, siis antud laagri näitel oleks see sõna:
viisakas.
Kuhu edasi
Tänaseks on Soomes võistluskatse positiivsele tulemusele tehtud kõigil kolmel Eestis populaarsemal kelgukoeratõul (siberi huskydel, alaska
malamuutidel ja samojeedidel) ja praktiline kogemus on olemas. Sellele tuginedes püüame välja töötada ka Eesti oma katse reeglid ja anda meie kohalikele koertele võimalus oma võimeid näidata kodust lahkumata.
Ühtlasi kavatseme edasi korraldada kelgukoeraspordi võistlusi ja ühistreeninguid, kuhu ootame osalema kõiki sportlikke koeraomanikke. Ühe-kahe
koera omanikel tasub ka ala vastu huvi tunda, sest igal võistlusel on avatud eraldi klassid sellistele tiimidele (lisaks kelguveoklassile ka canicross,
scooteri klass, bikejoring, skijoring ja isegi soomekelgu klass). Soome võistlusel oli näha lisaks traditsioonilistele kelgukoera tõugudele suur hulk
erinevaid linnukoeri (saksa linnukoerad ja pointerid olid levinuimad) ja sekka nägime dobermanne, malinoise, eri suurusesšnautsereid, argentiina dogisid, border colliesid, pikakarvalisi colliesid, labradore ja paljusid teisi erinevaid koeri, kellel läks võistlusel väga kenasti. Samuti on kelgukoerasport hea väljund segaverelistele koertele ning ka neid on võistlustel näha järjest rohkem. Kelgukoerapordi peamine tuum on rõõm koeraga koos tegutseda ja kelgukoeraporti on tegelikult lihtne harrastada –peaaegu kõigile koertele ju meeldib joosta. Igal juhul kutsume ka meie erinevat tõugu koerte omanikke meie alaga tutvust tegema. Kui hästi läheb, seavad kiiremad linnukoerad, teenistuskoerad või lambakoerad meie kohaliku lati ka kõrgemale, sest mujal maailmas on nad täiesti arvestatavad kelgukoerad.
Kohtumiseni rajal!
Autor Emma Viides (Stina Vool, Ülle Aaslav-Kaasik)
Ilmunud ajakirjas Koer 4/2013
Otsustasime väikese seltskonna huvilistega minna 12.-13. oktoobril Soome Jämijärvi kelgukoerte laagrisse, et uurida, kuidas korraldavad võistlusi ja treenivad oma koeri pikkade traditsioonidega kelgukoerte kasvatajad. Soomes on siberi huskyd väga populaarsed ja esimene seda tõugu koer on registreeritud juba 1965. aastal. Kelgukoerasport on seal väga tavaline ja levinud harrastus, nii et sellest teab midagi rääkida isegi n.ö inimene tänavalt. Tõeliste sportlaste kogemused on edasi antud juba läbi mitme põlvkonna ja tavaliselt harrastavad seda hobi perekonnad koos. Väljundiks on ühistreeningud, võistlused, töökatsed ja kelgusafarid turistidele.
Jämijärvi asub Lääne-Soomes, umbes 300 km Helsinkist. Koht, kus toimus kelgukoerte treeninglaager ja võistlus, on populaarne suure pindalaga
rekreatsiooniala. Kõrvuti kelgukoertega harrastasid oma hobisid näiteks orienteerujad, ratsutajad, mudellennukite lennutajad ja isegi suusatajad (nimelt on seal olemas üks aastaringselt lumega kaetud sisetingimustes suusarada). Kelgukoerte laager on Jämijärvil toimunud juba umbes 17 aastat, seega pikemalt, kui meil Eestis kelgukoeri üldse kasvatatud on. Traditsioon sai alguse lihtsast treeninglaagrist ja ühistreeningutest, millele hiljem lisandusid juurde töökatse ja võistluskatse. Aastate jooksul sai võistlus kõige populaarsemaks ning tänaseks on sellest kujunenud ikkagi kogu ürituse põhiline atraktsioon. Samas on ka mitmeid seltskondi, kes endiselt käivad Jämil just treenimas, sest võistelda nii varajases treeningperioodi staadiumis veel ei taheta. Valdavalt jaguneb kelgukoerte treenimise aastaring selliselt - suvi on jõudeaeg, sügisel hakatakse järk-järgult koeri treenima ja kiirust/distantsi kasvatama ning talve lõpuks-kevade alguseks saavutatakse hooaja tippvorm.
Meilgi oli reisil põhirõhk pandud just treeningule ja õppimisele. Vaatasime, kuidas taluvad meie koerad pikemat reisi, kohapeal olemist ja veotööd võõrastes oludes. Ühtlasi püüdsime teada saada, kuidas Soomes võistluskatset korraldatakse (reisil osalenud Ülle Aaslav-Kaasik, Stina Vool ja
Emma Viides kuuluvad EKL PKKK liikmeskonda) ja ammutada sekka kõiki muid tarkusi koerte treenimisest, varustusest ja koerte endi kohta.
Eesti ja Soome taust tiitlite vormistamisel
Eestis loodi 2012. aasta septembris Kennelliidu allüksus Põhjamaiste Kelgukoerte Katsete Kogu (EKL PKKK), kes on võtnud endale ülesandeks
töötada välja võistluskatsed. Allüksuse tekkimise taga on aktiivsed kelgukoeraspordiga tegelevad ja võistlustel osalevad inimesed (kaks neist, lisaks Üllele, ka seni Soomes oma koertega võistluskatsetel edukalt osalenut), kes kuuluvad EKL-i liikmesorganisatsioonidesse: Eesti Siberi Husky Ühingusse, Alaska Malamuutide Liitu ning Eesti Samojeedide Tõuühingusse.
Tänaseni on huskydel Eestis kaalukauss olnud tugevalt näitusekoerte poole selliselt, et isegi aretusse pääsemiseks on nõutud kõigilt koertelt suurepäraseid tulemusi näitustelt, kusjuures koerte tööomadused ei ole sealjuures määravad. Arvatavasti on sellise asjade arengu taga fakt, et meie kohalikud koerad on valdavalt just näitusetüüpi ja puudub siiani ka kohalik tõuomane töö- ja võisluskatse.
Soomes on olukord vastupidine - seal on igal koeral näitusetšempioni tiitli saamiseks vaja eelnevalt positiivsele tulemusele teha ära töö- või võistluskatse. Soomes õnneks ei ole vähemalt sellesse äärmusesse mindud, et aretusvalikute tegemisel emb-kumb tulemus kohustuslik oleks. Tänu
sellele on seal riigis võimalik võrdselt harrastada nii kelgukoerasporti kui ka näitusel käimist ning koeri saab endale valida vastavalt huvile. Soomes on ka kahe eri tüübi ristamine populaarsust kogumas. Need koerad ei ole võrreldavad näitusemaailma tippude ega kelgukoerapordi maailma tippudega, kuid sellegipoolest on ka nemad meie tõule väärtuslikud. Märkimist väärib siinkohal ka fakt, et Soomes on mõlemat tüüpi koerad väga kõrgel tasemel - kelgukoeraspordis on ühed põhjamaade kiireimad rakendid just Soomest pärit ja näituste poole pealt on meie kohalikud Võitja tiitlid samuti korraliku järjepidevusega üle lahe läinud.
Mis on võistluskatse, mis töökatse ja millised on meie võimalused
Soomes on kelgukoertele loodud kahte tüüpi tõuomased katsed - võistluskatse ja töökatse.
Töökatsel hinnatakse koera tööomadusi ning katse on jagatud osadeks. Eraldi hinnatakse koera ligipääsetavust, käsiteldavust ja ketis ehk stakeout’is rahulikult olemist. Rakendis liikumisel hinnatakse liini pingul hoidmist, koostööd ülejäänud rakendiga ja segajate eiramist. Töökatse üks alaliike on juhtkoera katse, kus hinnatakse koera võimet rakendi ees suunakäsklusi ja liikumise alustamise/lõpetamise käsklusi järgida ning rakendit sirgena hoida. Töökatsetel hinnatakse korraga ühe kuni kahe koera sooritust või kohtuniku otsusel ka korraga rohkem koeri ning positiivseks tulemuseks loetakse hindeid REKÄ1, REKÄ2, REKÄ3, JOH1, JOH2 ja JOH3.
Võistluskatse tulemus sõltub koerte kiirusest ja võistlusel osalevate koerte arvust. Mida kiiremad on esimesed rakendid, seda kõrgemale latt
seatakse. Võistluskatset on võimalik teha alates 4 koera klassist. Näiteks, kui võistlusel otsustab osaleda keegi rahvusvahelistest tippsportlastest, siis tavaharrastajal on väga raske positiivset tulemust kirja saada. Positiivseks tulemuseks loetakse hindeid REK1, REK2 ja REK3. Tulemuse saavad kirja kõik koerad, kes on rakendis.
Eestis on hetkel väljatöötamisel just võistluskatse, sest oma ülesehituselt on see lihtsakoelisem ja korraldamine ise on Eesti tingimustes mõeldavam. Sellist katset saame me korraldada mõne kelgukoeraspordi võistluse raames ning vajaliku osalejate arvu kokkusaamisel on meile abiks ka osalejad välisriikidest.
Üldjoontes on eeskujuks võetud Soome reeglid, kuid mõningate mööndustega. Näiteks ei ole meil Eestis koerte ja suurte rakendite arvud
võrreldavad Soome omadega, ega saagi kunagi olema, ning keskmine Eesti kelgukoera omanik on ühe-kahe lemmiku omanik. Kuna sellistele inimestele on katsetulemuse saamiseks vajaliku 3-4 koera komplekteerimine 4 koera klassi väga raskendatud, siis plaanime teha katse võimalikuks natuke väiksematele rakenditele. Samas peaks rakendi suurus algama ikkagi kahest koerast, kuna ühe koera klassis on võimalik, et tulemus ei sõltu koera enda tasemest, vaid omaniku sportlikkusest.
Kuidas meil läks
Alguses võistlusele minnes oli tunne kõhklev, sest osalejate nimekirja vaadates oli selge, et sellel võistlusel on kohal Soome paremik. Ainukese välismaalase ja ainukese eestlasena võistles Ülle Aaslav-Kaasik nelja koera käruveo klassis ning saavutas põhjamaiste kelgukoerte üldarvestuses
neljanda koha 19-st osalejast ja vastavalt esimeste rakendite kiirusele kujunes tema katsetulemuseks REK2. Eriliseks tegi selle tulemuse veel asjaolu, et selles koosseisus neljane rakend on Üllel treenida olnud ainult pool aastat ning ta ise ei olnud enne selle rakendi ega isegi selle võistluskäruga varasemalt kordagi võistelnud. Võistlemise tegi koertele esimesel päeval raskemaks ka hiline kohalejõudmine eelneval õhtul. Nimelt jõudsime peale pikka laeva- ja autosõitu võistluspaika alles kella ühe paiku öösel ning start oli juba järgmise päeva hommikul kell 10.00. Seega jäi koertel korralikuks puhkuseks liialt vähe aega.
Teisel võistluspäeval oli seetõttu ka tulemus tunduvalt parem. Nii toodi koju igati väärikas tulemus võistlus- ja treeningperioodi alguses, mis seab esimese ametliku tulemusena lati parajalt kõrgele teistele Eesti siberi huskyde rakenditele tulevikus.
Samal ajal, kui Ülle oma perega oli peamiselt võistlusega seotud toimetustega hõivatud, said meie teised kaks turist-koera oma käpad valgeks
8-ses ja 10-ses rakendis võõraste koertega koos ATV ees vedades. Kui esimesel päeval olid nad sellest uuest situatsioonist sõidu alguses veel veidi häiritud, siis teisel päeval töötasid nad juba algusest lõpuni ilusasti. Väga hea oli näha, kuidas nemad selles olukorras toime tulid ja kuidas üldse sellise suure rakendi töö välja näeb. Kuna tegemist oli treeninguga, siis harjutatigi sellel sõidul kõike, mida vaja-pöördeid, peatumisi, möödumisi ja joomist (viimane on väga oluline, sest paljud koerad stressi olukorras ei pruugi hästi juua ning vett on nende organismil füüsilise pingutuse ajal väga vaja).
Soomlaste heasportlaslikust kultuurist võistlustel
Jõudsime laagriplatsile öösel veidi pärast keskööd. Ringi vaadates oli meie esimene mõte, et kas me oleme üldse õiges kohas. Pimedas
metsa-aluses oli küll kümneid autosuvilaid ja telke, aga valitses täielik vaikus. Selgus sai majja siis, kui suutsime taskulambiga tuvastada mõned
tuttavlikud karvased kerad maas, kes ei võtnud vaevaks isegi pead ei tõsta.
Päeval olid koerad veidi häälekamad, aga tähelepanelik jälgija nägi, et konkreetse rakendi kisa tõusis ja vaibus ikkagi siis, kui oli söögiaeg,
rakendamise aeg või sattus mõni võõras väga ligidale nende laagrikohale. Lihtsalt niisama ei karjunud keegi.
Korraldaja ja kõik osalejad tuletasid kohalolijatele pidevalt meelde, et metsaalune peab meie lahkudes jääma täpselt selline, nagu ta oli
enne. Koeri oli laagri peale kokku sadu - igal suuremal tiimil oli kaasas 10-20 koera. Sellest hoolimata oli teise võistluspäeva lõpuks metsaalune tõepoolest puhas. Terve laagrisolemise aja käisid koerajuhid oma koerte järelt koristamas ning kogusid kõik jäätmed igaüks oma kotti. See, kuhu tekkinud praht panna, ei olnud korraldajate mure - see oli iga kohalolija enda mure, ja kõik, mis kaasa võeti või juurde tekitati, pärast võistluse lõppu ka ära viidi. Tegelikult tagantjärgi meenutades vist sellist üldkasutatavat prügikotti kuskil ei olnudki
ja selleks puudus ka vajadus.
Võistluse ajal rajal olles üllatas see, et ees jooksev rakend ise valis rajal laiema koha ja jäi tee äärde mööda laskmiseks seisma veel enne,
kui tagant lähenev rakendijuht üldse märkugi andnud oli. Kui me sellest laagriplatsil hiljem kohalikega rääkisime, saime teada et see on täiesti
tavaline käitumine ja et riiakamate malamuutide rakendid pannakse vahel lausa vaiadega maa külge kinni, et möödumine maksimaalselt ohutuks teha. Selline viisakus möödumistel on saavutatud sellega, et korraldajatele alati esitatakse järjekindlalt kaebus või märkus iga rakendi kohta, kellest möödumine probleeme põhjustas, isegi kui midagi hullu ei juhtunud. Reegel on selline, et eesliikuv rakend peab tagama teiste tiimide ohutuse neist möödumisel. Kindlasti ei saa siinkohal alahinnata ka koerte treenituse taset, sest treeningsõidul tuli 10-sele rakendile vastu üks teine samasugune rakend, kümmekond rihmastatud malamuuti ja umbes 20 orienteerujat. Juhtkoerte ülesanne oli kõiki neid segajaid ignoreerida. Mõnel õnnestus see ülesanne paremini, mõnel halvemini, aga kõik said sellega siiski ilma ühegi intsidendita kenasti
hakkama.
Meeldiv oli vaadata kõrvalt ka inimeste omavahelist suhtlemist. Starti minekul, stardis ootamisel ja finišisse jõudmisel kellelgi abikätest
puudust ei tulnud. Pigem vastupidi –kohe, kui keegi märkas, et abi on vaja, astuti julgelt ligi ja aidati. Samuti elasid konkurendid teineteisele aktiivselt ja siiralt kaasa. Kui teiste võistlejate koertest, treeningmeetoditest või sooritusest räägitigi, siis jäi see küll kuskile autodesse ja telkidesse ning meieni see info ei ulatunud. Kui soomlaste koerapidamiskultuuri ühe sõnaga peaks kokku võtma, siis antud laagri näitel oleks see sõna:
viisakas.
Kuhu edasi
Tänaseks on Soomes võistluskatse positiivsele tulemusele tehtud kõigil kolmel Eestis populaarsemal kelgukoeratõul (siberi huskydel, alaska
malamuutidel ja samojeedidel) ja praktiline kogemus on olemas. Sellele tuginedes püüame välja töötada ka Eesti oma katse reeglid ja anda meie kohalikele koertele võimalus oma võimeid näidata kodust lahkumata.
Ühtlasi kavatseme edasi korraldada kelgukoeraspordi võistlusi ja ühistreeninguid, kuhu ootame osalema kõiki sportlikke koeraomanikke. Ühe-kahe
koera omanikel tasub ka ala vastu huvi tunda, sest igal võistlusel on avatud eraldi klassid sellistele tiimidele (lisaks kelguveoklassile ka canicross,
scooteri klass, bikejoring, skijoring ja isegi soomekelgu klass). Soome võistlusel oli näha lisaks traditsioonilistele kelgukoera tõugudele suur hulk
erinevaid linnukoeri (saksa linnukoerad ja pointerid olid levinuimad) ja sekka nägime dobermanne, malinoise, eri suurusesšnautsereid, argentiina dogisid, border colliesid, pikakarvalisi colliesid, labradore ja paljusid teisi erinevaid koeri, kellel läks võistlusel väga kenasti. Samuti on kelgukoerasport hea väljund segaverelistele koertele ning ka neid on võistlustel näha järjest rohkem. Kelgukoerapordi peamine tuum on rõõm koeraga koos tegutseda ja kelgukoeraporti on tegelikult lihtne harrastada –peaaegu kõigile koertele ju meeldib joosta. Igal juhul kutsume ka meie erinevat tõugu koerte omanikke meie alaga tutvust tegema. Kui hästi läheb, seavad kiiremad linnukoerad, teenistuskoerad või lambakoerad meie kohaliku lati ka kõrgemale, sest mujal maailmas on nad täiesti arvestatavad kelgukoerad.
Kohtumiseni rajal!
Autor Emma Viides (Stina Vool, Ülle Aaslav-Kaasik)
Ilmunud ajakirjas Koer 4/2013
