Eesti siberi huskyde rakend sel aastal esmakordselt kelgukoerte MM-il!
Mariin Kaljula käis sel talvel Eestit esindamas Norras kelgukoerte maailmameistrivõistlustel, osaledes põhjamaiste tõugude arvestuses 4-koeraga kelguveo klassis. Distantsiks oli 3×7,5 km. Tulemuseks oli tubli kaheksas koht. Kelgukoerte spordi pisikuga on Mariin aga olnud nakatunud juba pikemat aega, sest ta on osalenud nii mitmetel väiksematel võistlustel, kui ka 2008. aastal Euroopa meistrivõistlustel Saksamaal. Kaljulate peres tegelevad kelgukoertega võistlemisega peale Mariini ka ema Helle ning isa Jaanus. Üheskoos alustasid nad tegutsemist alaska malamuutidega, tänaseks on nende karja liikmeteks aga ka terve tandem kiireid ja energilisi siberi huskysid, justkui tasakaalustamaks malamuutide rahuliku olekut. Mariin soostus Eesti Siberi Husky Ühingu vahendusel jagama oma kogemusi ja vastama mõnele küsimusele järgneva intervjuu vahendusel.
Millal tekkis mõte osaleda MM-il? Kelle idee see oli?
Mõte tekkis meil ühiselt 2010.a. sügisel kui nägime, et MM korraldatakse sel korral Norras.
Tegemist oli päris suure võistluse ja proovilepanekuga nii Sulle, kui koertele. Kui kaua võttis aega ja kuidas nägi välja võistlusteks valmistumine ja vormi saavutamine?
Treenima hakkasime sügisel, kui ilmad jahenesid Balti karika etapi võistlusteks. Esialgu polnud meil kindlat plaani MMil osalemiseks. Distantsi pikendasime talvel, trenni sai tehtud 3x nädalas. Talvel treenisin peamiselt 6-koera rakendis.
Kas treeningutel esines ka tagasilööke või takistusi, või sujus kõik algusest lõpuni ladusalt? Mida teeksid teisiti järgmisel korral, mis vajaks veel lihvimist?
Üheks takistuseks oli see, et mu ema Helle murdis jalaluu, mistõttu olin ma põhimõtteliselt ainuke, kes koeri talvel treenida sai. Teiseks ei saanud ma nädala sees kodus käia (õpin Kuressaares hetkel), koju tulin igal reedel ja tagasi läksin pühapäeva õhtul. 2-3 päeva nädalas kelgutasin meie 12 huskyga. Vajadusel treenis ka isa nädala sees. Treeningutel otseselt tagasilööke ei olnud, talvel sõitsin ühe tiimiga (4 või 6 koera rakendis) 8-12 km päevas. MMi võistlusdistants oli 7,5 km päevas (kolmel päeval kokku 3x7,5km) Kodurajal takistusi ei olnud, koerad tegid suurepärast tööd. Kahjuks ei saa kodus treenides koeri vaimselt suurvõistluseks ette valmistada. Suurvõistlus on suurvõistlus, pikk teekond kodust võistluspaika, uued lõhnad, kära ja melu – see kõik väsitab koera ja tema sooritust rajal.
Usutavasti oli treenitavate/ettevalmistatavate koerte hulk esialgu pisut suurem, kui võistlusele kaasa sai võtta? Kuidas kujunes välja otsus, milliste konkreetsete koertega osalema minna.
Nagu eelnevalt mainisin treenisin 12 huskyt, võistlustiimi oli tarvis valida neli. Kaks kuud enne võistlust pidime otsustama mis koertega osalen, sest veretestid Rootsi läbimiseks oli vaja võtta ja laborisse saata. Kolm koera, meie endi noored kasvandikud, Zipo, Zissy ja Zero olid kohe kindel valik, see oli selge enne treeninguidki, sest nemad on meie võtmekoerad igal võistlusel. Nad on julged, annavad endast alati 101% rakendis, saavad omavahel hästi läbi, ning neil on võistluskogemusi. Neljanda koera valiku tegemine oli keerulisem – kaalusime meie staašikat Zorrot kuid tema suurimaks miinuseks on see, et ta oli siis juba 8,5 aastane ning kolm päeva 7,5 km noortega samas tempos joosta ja vedada on vast liig. Nii otsustasime võistlusele kaasa võtta meie pisikese kuid nobeda Keiju, kel on juba ka suurvõistluse kogemus olemas (2008.aastal EM). Igaks-juhuks sai kirja pandud ja kaasa võetud varukoerana Zuuzy, juhuks kui midagi peaks treeningutel või teel juhtuma ühest meie võistluse tiimikoertest. Kõik võistlusele võetud koerad jooksevad ka juhtkoertena, juhuks kui on vaja vahetada positsioone rakendis.
Kindlasti oli võistlus tervikuna - ettevalmistumine, reis, võistlemine ise ja tagasi tulemine- üsna meeldejääv kogemus. Milline oli kõige meeldejäävam moment aga võistlusel?
Esimese võistluspäeva esimene sõit. Võistejate stardijärjekord loositi, nii sattusin ma kõige viimaseks startijaks oma klassis. Pärast starti rajal olles vabanes väike võistlusnärv, nii mina kui koerad olime omas elemendis- see tunne oli võimas. Koerad kihutasid tuhatnelja kaunil Norra maastikul. Mõtlesin, et nüüd ongi see kauaoodatud hetk käes, kõik oleneb meist viiest sel lumisel metsarajal. Koerad olid nädalakese treeningutest puhata saanud ning nüüd nad jooksid veel suurema rõõmuga. Rajal olles polnud mul õrna aimugi mitmendaks ma võin tulla. Eriti rõõmsaks tegi muidugi see, kui kolmest rakendist möödusime (intervall oli 1 minut). Finishisse jõudes kuulsin, et olen seitsmes. Endale tundus sõit kiire, arvasin tegelikult, et tulemus on parem. Mõtlesin omakeski, et kuidas on võimalik, et siberi huskyd on suutelised veel mitu minutit kiiremini jooksma kui minu koerad täna?!!
Kuidas jäid rahule oma rakendi tulemusega üldjoontes? Mida uut õppisid?
Jäin väga rahule arvestades seda, et kolm koera mu rakendis on kõigest kolme aastased (nendest kaks juhtkoerad). Kuulsin, et mõned tiimid läksid Hamarisse juba paar nädalat enne võistlust. Nad said harjutada võistlusradadel, koerad harjusid võõra keskkonnaga, puhkasid välja reisiteekonnast. Kahjuks meil polnud võimalik nii pikalt kodust eemal viibida – meil jäi suurem osa koeri koju.
Nii suure ettevõtmise taga peab olema päris suur toetajaskond. Kas tahaksid kedagi eriliselt tänada, välja tuua?
Ema ja isa, sugulased, sõbrad. Ema sellepärast, et ta on teinud ikka väga õiged valikud meie siberi huskyde kennelisse impordis ja aretuses. Isa oli mänedzer – otsis sponsorid, tegeles logistikaga hooldas kelgusuuski ja elas võistluspaigas kaasa. Kui meie veel emaga kõhklesime ja kahtlesime kas üldse MMile minna siis isa ikka arvas, et kindlasti peame minema! Veel ärgitasid võistlusest osa võtma sugulased ja sõbrad. Siinkohal tänud suursponsoritele Elke Autole ja Baltic Scandinavian Lines’ile.
Oled varasemalt võistelnud ja harrastanud malamuutidega, siberlastega tegelemine on selles mõttes vist pisut uudsem kogemus. Tavaliselt minnakse huskyde peale üle soovi tõttu olla võistlustel suurema konkurentsivõimega. Teie puhul aga näib, et olete ühtmoodi lootusetult kiindunud mõlemasse tõugu. Kui neid kahte tõugu võrrelda, siis mis on peamised erinevused? Võib-olla on ka mõned sarnasused hoopis?
Esimene võistlus oli 2006. aastal Palukülas, võistlesin koerakrossis malamuudiga. Ma ei mäleta, et ma oleks rohkem malamuutidega võistelnud.... Ema fännab nii malamuute kui huskysid. Minu jaoks on malamuudid liiga aeglased, keskmine kiirus 10 km/h – sellise tempoga tuleb kelgul uni silma ja külm näpistab varbad siniseks. Huskydega sõites hoia piip ja prillid! :D
Millised on sinu meelest parimad või silmapaistvaimad isendid teie koerte hulgast. Kelle üle oled saanud erilist uhkust tunda?
Meie EM koerad Dacabe Zorro ja Kolunlähteen Keiju ning noored ja tragid Zorro järglased Hellerkantri Zipo, Zissy ja Zero. Kui peaks valima ühe neist, valiksin ma ikkagi Zorro, sest temaga olen ma kõige rohkem võistelnud ning tema järglased on meie võtmekoerad praegustel ja tulevastel võistlustel. Ma ei näe selles koeras mitte ühtegi puudust parima võistluskoerana... oleks ta vaid noorem.
Selline on olukord täna, aga kus tahaksid näha enda tiimi tulevikus? Mis on need eesmärgid, mille poole püüdlete?
Alustanud oleme sprintidega, ei saa ju kohe pikamaavõistlusele minna, step by step liigume edasi. Selge on see, et kõik huskyd kennelis ei ole konkurentsivõimelised võistluskoerad (kes on juba liiga vana ja kellel esineb mõni muu puudus...) tuleb teha valikuid ja neid valikuid saab teha ainult siis kui koeri on kennelis rohkem kui võistlusrakendisse vaja.
Praegu tundub selline plaan hea, et noorena, kui veri veel keeb, sõidan sprinte, keskealisena keskpikka ning kui ükskord olen piisavalt kogenud ja suuri kiirusi hoopis pelgan, vot siis sõidan rahulikult pikkamaad ja samal ajal kuulan audioraamatuid.
Milline on sinu arvates täiuslik kelgukoer?
Täiuslikuks kelgukoeraks võib saada kes iganes koer, kes on koostöövõimeline teiste koertega, kel on peas tahe vedada, kes on hea isuga ja julge.
Täiusliku võistluskoera puhul kehtib sama. Väga tähtis on koera alusmaterjal (sugupuu ja eeldused). Limusiinist ei saa kunagi head ralliautot.
Aga täiuslik siberi husky?
Minu jaoks kehtivad täiusliku siberi husky puhul samad punktid, mis täiusliku kelgukoera ja võistluskoera puhul. Lisaks veel tõustandardile vastav välimik.
Olete oma perega tegelenud rakendispordiga Eesti mõistes juba pikka aega, ning nakatanud ka teisi kohalikke huvilisi spordipisikuga. Kui palju näed sina veel arenguruumi meie kohalikus spordimaailmas, mis võiks olla nö järgmine tasand?
Eestil on vaja head „juhtkoera“ (ehk rakendispordi eestvedajat), praegu on seis selline, et igaüks nokitseb omaette. Nii EM kui MM olid pea kõikide riikide tiimidel ühesugused riietused. Näiteks Saksa võistlejad kandsid MMil musta jopet seljal kirjaga Team Germany, kõigil rootslastel olid sinised kostüümid. Ühtsuses peitub jõud. See on ikka nii uskumatu, et meie suguvennad ja naabrid soomlased on rakendispordi tipus, nopivad kuldmedaleid kui meie alles kasvatame ja aretame oma esimesi võistluskoeri.
Järgmine tasand meie kohalikus spordimaailma arengus on see, et inimesed rakendispordi vastu ikka rohkem huvi üles näitaksid ja saaks kokku panna Eesti võistlustiimi. Minu jaoks oleks juba see järgmine tasand, kui igas katekoorias Balti karikasarja võistlustel oleks esindatud vähemalt üks võistleja Eestist, kes järjepidevalt käib võistlemas ja püüdleb parima tulemuse poole. Kõige suurem põud on just ühe koera omanike seas, kes saaksid osaleda oma koeraga koerakrossis, jalgrattaveos või 1-koera scootris. Ometi peaks 1-2 koera omanikke meil siin palju olema!
Paljuski on Eesti kelgukoerte sport veel ikkagi lapsekingades ja kindlasti on meil veel väga palju arenguruumi. Milline oleks sinu soovitus Eesti harrastajatele?
Võimaluse korral käia võistlustel ja mitte peljata suurvõistlusi. Iga võistlusega õpib ja kogeb midagi uut mida saab omandada vaid praktilisel teel. Väga oluline on valida omale õiged koerad, kel on parimad eeldused sportkoertena.
Aitäh, Mariin!
Intervjuu koostaja Emma Viides
Millal tekkis mõte osaleda MM-il? Kelle idee see oli?
Mõte tekkis meil ühiselt 2010.a. sügisel kui nägime, et MM korraldatakse sel korral Norras.
Tegemist oli päris suure võistluse ja proovilepanekuga nii Sulle, kui koertele. Kui kaua võttis aega ja kuidas nägi välja võistlusteks valmistumine ja vormi saavutamine?
Treenima hakkasime sügisel, kui ilmad jahenesid Balti karika etapi võistlusteks. Esialgu polnud meil kindlat plaani MMil osalemiseks. Distantsi pikendasime talvel, trenni sai tehtud 3x nädalas. Talvel treenisin peamiselt 6-koera rakendis.
Kas treeningutel esines ka tagasilööke või takistusi, või sujus kõik algusest lõpuni ladusalt? Mida teeksid teisiti järgmisel korral, mis vajaks veel lihvimist?
Üheks takistuseks oli see, et mu ema Helle murdis jalaluu, mistõttu olin ma põhimõtteliselt ainuke, kes koeri talvel treenida sai. Teiseks ei saanud ma nädala sees kodus käia (õpin Kuressaares hetkel), koju tulin igal reedel ja tagasi läksin pühapäeva õhtul. 2-3 päeva nädalas kelgutasin meie 12 huskyga. Vajadusel treenis ka isa nädala sees. Treeningutel otseselt tagasilööke ei olnud, talvel sõitsin ühe tiimiga (4 või 6 koera rakendis) 8-12 km päevas. MMi võistlusdistants oli 7,5 km päevas (kolmel päeval kokku 3x7,5km) Kodurajal takistusi ei olnud, koerad tegid suurepärast tööd. Kahjuks ei saa kodus treenides koeri vaimselt suurvõistluseks ette valmistada. Suurvõistlus on suurvõistlus, pikk teekond kodust võistluspaika, uued lõhnad, kära ja melu – see kõik väsitab koera ja tema sooritust rajal.
Usutavasti oli treenitavate/ettevalmistatavate koerte hulk esialgu pisut suurem, kui võistlusele kaasa sai võtta? Kuidas kujunes välja otsus, milliste konkreetsete koertega osalema minna.
Nagu eelnevalt mainisin treenisin 12 huskyt, võistlustiimi oli tarvis valida neli. Kaks kuud enne võistlust pidime otsustama mis koertega osalen, sest veretestid Rootsi läbimiseks oli vaja võtta ja laborisse saata. Kolm koera, meie endi noored kasvandikud, Zipo, Zissy ja Zero olid kohe kindel valik, see oli selge enne treeninguidki, sest nemad on meie võtmekoerad igal võistlusel. Nad on julged, annavad endast alati 101% rakendis, saavad omavahel hästi läbi, ning neil on võistluskogemusi. Neljanda koera valiku tegemine oli keerulisem – kaalusime meie staašikat Zorrot kuid tema suurimaks miinuseks on see, et ta oli siis juba 8,5 aastane ning kolm päeva 7,5 km noortega samas tempos joosta ja vedada on vast liig. Nii otsustasime võistlusele kaasa võtta meie pisikese kuid nobeda Keiju, kel on juba ka suurvõistluse kogemus olemas (2008.aastal EM). Igaks-juhuks sai kirja pandud ja kaasa võetud varukoerana Zuuzy, juhuks kui midagi peaks treeningutel või teel juhtuma ühest meie võistluse tiimikoertest. Kõik võistlusele võetud koerad jooksevad ka juhtkoertena, juhuks kui on vaja vahetada positsioone rakendis.
Kindlasti oli võistlus tervikuna - ettevalmistumine, reis, võistlemine ise ja tagasi tulemine- üsna meeldejääv kogemus. Milline oli kõige meeldejäävam moment aga võistlusel?
Esimese võistluspäeva esimene sõit. Võistejate stardijärjekord loositi, nii sattusin ma kõige viimaseks startijaks oma klassis. Pärast starti rajal olles vabanes väike võistlusnärv, nii mina kui koerad olime omas elemendis- see tunne oli võimas. Koerad kihutasid tuhatnelja kaunil Norra maastikul. Mõtlesin, et nüüd ongi see kauaoodatud hetk käes, kõik oleneb meist viiest sel lumisel metsarajal. Koerad olid nädalakese treeningutest puhata saanud ning nüüd nad jooksid veel suurema rõõmuga. Rajal olles polnud mul õrna aimugi mitmendaks ma võin tulla. Eriti rõõmsaks tegi muidugi see, kui kolmest rakendist möödusime (intervall oli 1 minut). Finishisse jõudes kuulsin, et olen seitsmes. Endale tundus sõit kiire, arvasin tegelikult, et tulemus on parem. Mõtlesin omakeski, et kuidas on võimalik, et siberi huskyd on suutelised veel mitu minutit kiiremini jooksma kui minu koerad täna?!!
Kuidas jäid rahule oma rakendi tulemusega üldjoontes? Mida uut õppisid?
Jäin väga rahule arvestades seda, et kolm koera mu rakendis on kõigest kolme aastased (nendest kaks juhtkoerad). Kuulsin, et mõned tiimid läksid Hamarisse juba paar nädalat enne võistlust. Nad said harjutada võistlusradadel, koerad harjusid võõra keskkonnaga, puhkasid välja reisiteekonnast. Kahjuks meil polnud võimalik nii pikalt kodust eemal viibida – meil jäi suurem osa koeri koju.
Nii suure ettevõtmise taga peab olema päris suur toetajaskond. Kas tahaksid kedagi eriliselt tänada, välja tuua?
Ema ja isa, sugulased, sõbrad. Ema sellepärast, et ta on teinud ikka väga õiged valikud meie siberi huskyde kennelisse impordis ja aretuses. Isa oli mänedzer – otsis sponsorid, tegeles logistikaga hooldas kelgusuuski ja elas võistluspaigas kaasa. Kui meie veel emaga kõhklesime ja kahtlesime kas üldse MMile minna siis isa ikka arvas, et kindlasti peame minema! Veel ärgitasid võistlusest osa võtma sugulased ja sõbrad. Siinkohal tänud suursponsoritele Elke Autole ja Baltic Scandinavian Lines’ile.
Oled varasemalt võistelnud ja harrastanud malamuutidega, siberlastega tegelemine on selles mõttes vist pisut uudsem kogemus. Tavaliselt minnakse huskyde peale üle soovi tõttu olla võistlustel suurema konkurentsivõimega. Teie puhul aga näib, et olete ühtmoodi lootusetult kiindunud mõlemasse tõugu. Kui neid kahte tõugu võrrelda, siis mis on peamised erinevused? Võib-olla on ka mõned sarnasused hoopis?
Esimene võistlus oli 2006. aastal Palukülas, võistlesin koerakrossis malamuudiga. Ma ei mäleta, et ma oleks rohkem malamuutidega võistelnud.... Ema fännab nii malamuute kui huskysid. Minu jaoks on malamuudid liiga aeglased, keskmine kiirus 10 km/h – sellise tempoga tuleb kelgul uni silma ja külm näpistab varbad siniseks. Huskydega sõites hoia piip ja prillid! :D
Millised on sinu meelest parimad või silmapaistvaimad isendid teie koerte hulgast. Kelle üle oled saanud erilist uhkust tunda?
Meie EM koerad Dacabe Zorro ja Kolunlähteen Keiju ning noored ja tragid Zorro järglased Hellerkantri Zipo, Zissy ja Zero. Kui peaks valima ühe neist, valiksin ma ikkagi Zorro, sest temaga olen ma kõige rohkem võistelnud ning tema järglased on meie võtmekoerad praegustel ja tulevastel võistlustel. Ma ei näe selles koeras mitte ühtegi puudust parima võistluskoerana... oleks ta vaid noorem.
Selline on olukord täna, aga kus tahaksid näha enda tiimi tulevikus? Mis on need eesmärgid, mille poole püüdlete?
Alustanud oleme sprintidega, ei saa ju kohe pikamaavõistlusele minna, step by step liigume edasi. Selge on see, et kõik huskyd kennelis ei ole konkurentsivõimelised võistluskoerad (kes on juba liiga vana ja kellel esineb mõni muu puudus...) tuleb teha valikuid ja neid valikuid saab teha ainult siis kui koeri on kennelis rohkem kui võistlusrakendisse vaja.
Praegu tundub selline plaan hea, et noorena, kui veri veel keeb, sõidan sprinte, keskealisena keskpikka ning kui ükskord olen piisavalt kogenud ja suuri kiirusi hoopis pelgan, vot siis sõidan rahulikult pikkamaad ja samal ajal kuulan audioraamatuid.
Milline on sinu arvates täiuslik kelgukoer?
Täiuslikuks kelgukoeraks võib saada kes iganes koer, kes on koostöövõimeline teiste koertega, kel on peas tahe vedada, kes on hea isuga ja julge.
Täiusliku võistluskoera puhul kehtib sama. Väga tähtis on koera alusmaterjal (sugupuu ja eeldused). Limusiinist ei saa kunagi head ralliautot.
Aga täiuslik siberi husky?
Minu jaoks kehtivad täiusliku siberi husky puhul samad punktid, mis täiusliku kelgukoera ja võistluskoera puhul. Lisaks veel tõustandardile vastav välimik.
Olete oma perega tegelenud rakendispordiga Eesti mõistes juba pikka aega, ning nakatanud ka teisi kohalikke huvilisi spordipisikuga. Kui palju näed sina veel arenguruumi meie kohalikus spordimaailmas, mis võiks olla nö järgmine tasand?
Eestil on vaja head „juhtkoera“ (ehk rakendispordi eestvedajat), praegu on seis selline, et igaüks nokitseb omaette. Nii EM kui MM olid pea kõikide riikide tiimidel ühesugused riietused. Näiteks Saksa võistlejad kandsid MMil musta jopet seljal kirjaga Team Germany, kõigil rootslastel olid sinised kostüümid. Ühtsuses peitub jõud. See on ikka nii uskumatu, et meie suguvennad ja naabrid soomlased on rakendispordi tipus, nopivad kuldmedaleid kui meie alles kasvatame ja aretame oma esimesi võistluskoeri.
Järgmine tasand meie kohalikus spordimaailma arengus on see, et inimesed rakendispordi vastu ikka rohkem huvi üles näitaksid ja saaks kokku panna Eesti võistlustiimi. Minu jaoks oleks juba see järgmine tasand, kui igas katekoorias Balti karikasarja võistlustel oleks esindatud vähemalt üks võistleja Eestist, kes järjepidevalt käib võistlemas ja püüdleb parima tulemuse poole. Kõige suurem põud on just ühe koera omanike seas, kes saaksid osaleda oma koeraga koerakrossis, jalgrattaveos või 1-koera scootris. Ometi peaks 1-2 koera omanikke meil siin palju olema!
Paljuski on Eesti kelgukoerte sport veel ikkagi lapsekingades ja kindlasti on meil veel väga palju arenguruumi. Milline oleks sinu soovitus Eesti harrastajatele?
Võimaluse korral käia võistlustel ja mitte peljata suurvõistlusi. Iga võistlusega õpib ja kogeb midagi uut mida saab omandada vaid praktilisel teel. Väga oluline on valida omale õiged koerad, kel on parimad eeldused sportkoertena.
Aitäh, Mariin!
Intervjuu koostaja Emma Viides
