2011. aasta sügisel pöörduti Eesti Siberi Husky Ühingu poole produkstsioonifirma Allfilm all valmiva filmi Seenelkäik (rez. Toomas Hussar) võtetel siberi huskyde kasutamise sooviga. Filmi tegevus ja võtted toimusid Võsu ümbruses olevates metsades, kus osalema palutud huskyd pidid hundikarja kehastama. Osa võtta soovinud aktiivsetest ühingu liikmetest jäid lõpuks kõiki asjaolusid arvesse võttes sõelale Elo Rahamägi ja Marja Männistö kumbki kahe koeraga.Võtted huskydega toimusid 23. septembri õhtul. Marjaga koos läks võtetele kaasa elama Susanne Roosileht, kes on järgnavelt kirja pannud mõnusa kokkuvõtte toimunust:
"Retk Võsule filmivõtetele, algas kell 20:30. Väljas oli juba mõnusalt pime ja kergelt vihmane. Autos tervitasid mind kaks must-valget, erivärvi silmadega, "hunti". Need olid 8-aastased huskyd, õde-vend Jane ja Lad. Võõrasse kohta sõites tundub tee alati pikk, kuigi jõudsime peaaegu et tund aega varem kokkulepitud ajast Võsu, ühe ja ainsa, poe parkimisplatsile. Selleks hetkeks vaevas meid uni, niisiis lasime silma looja. Vahepeal jõudsid ka teised kaks filmistaari kohale, noored 6-kuused husky kutsikad. Samuti õde ja vend. Õnneks jõudis korraldaja pool ka varem kohale ning võtsime suuna võtteplatsile. Ja vot see oli alles retk. Sõitsime mitmed kilomeetrid mööda asfaltteed, pöörasime ristmikel mitmeid kordi paremale-vasakule, ainuke valgus tuli auto tuledest.Teid ääristasid majesteetlikult hiiglaslikud kuused, mis ööpimeduses tundusid hirmutavad. Kuid meie lõbusõit ei lõppenud sealkohal. Pöörasime ootamatult kuskil Lahemaa Rahvuspargi avarustes ühele tuhandest metsateest ning jätkasime veidi aeglasema kiirusega. Ka koertel hakkas huvitavam. Sõtkusime oma maasturiga vapralt metsa liiva-mulla rajal, kus laiusid kohati ka järvesuurused lombid kuni meid pimestati määratu suure prožektoriga. Lõpuks olime kohal. Koertel oli väga huvitav ringi nuuskida, sest olime ometi keset tõelist ürgmetsa. Männid olid tõesti nii kõrged, et tippu näha polnud, ning sammal vetrus mõnusalt jala all.
Võtteplatsil oli sagimist palju, kes liikus jalgsi, kes ATV-ga. Kohale oli toodud ka "udu tegemise masin". Lasime koertel niikaua ümbruse ja üksteisega tutvuda kui teisi võtteid tehti. Kuulsime ka ühte repliiki filmist, mida kirjamusta eriti panna ei tahaks. Peaaegu, et iga kord kui karjuti "Vaikust! Kaamera! Heli!" suutis keegi koertest oma häälepaelad valla päästa, õnneks filmitegijate poolt kurja häält ei tulnud.
Nii kaua kui me oma järge ootasime hakkas veidi tibutama ja koerad natuke rahutuks muutuma. Just sel parajal hetkel võeti meid ette, räägiti uuesti üle mida koertest oodati ja kuidas see välja peaks nägema. Siis jäeti meid uuesti ootama, kuna kaamera oli vaja õigesti ja uude kohta üles panna, pluss veel see "imeline udu tegemise masin", millega üritati mets süngemaks muuta. Seni valmistasime meie koeri "vaimselt" ette, andsime neil maiust maitsa- lihapalle. Tegevusplatsi võib siis kolmnurksena kujutada, kus ühes nurgas on kaamera, teises koerte omanikud ja kolmandas koerad koos nn assisentidega (mina olin koos koertega). Selle kolmnurga sees toimus näitleja liikumine. Koerte töö oli muidugi tuhatnelja joosta, selleks sai ka vastavad koerad kaasa võetud- sellised, kes saavad ilma rihmata jalutada ja omaniku hüüdele kuuletuvad.
Stseen oli järgmine: näitleja jooksis segaduses täpselt kaamera poole jäi seal hirmunult seisma ja siis vaatas nn hundikarja poole, sellele järgnes koerte kord, kus nad jooksid välkkiirelt omanike juurde. Seda stseeni tegime me oma 5-6 korda. Kolmanda korra juures hakkas juba korralikult vihma sadama. Iga stseeni järel tehti aina udu juurde, nii et asi kujunes päris pikaks. Õnneks koertele see meeldis- lahtiselt võimalikult kiiresti joosta ning veel meeldivat nänni sinna kõrvale saada. Kõige huvitavam oli jälgida koeri, kuidas nad juba teise võtte järel näitleja liikumist silmitsesid. Kohe, kui näitleja koerte poole vaatas lülitusid nende silmad omanikele ning olid valmis liduma.
Lõppkokkuvõttes oli kogu üritus tore, koertesse ja nende omanikesse suhtuti meeldivalt, jagati silitusi, vorsti ja kohvi vastavalt."
Tänaseks on film valmis vändatud ning seda näidatakse mitmetel filmifestivalidel, muuhulgas kuulsal Toronto filmifestivalil. Tegemist on koomilise õudusfilmiga poliitikust, kes eksib oma naisega metsas seenel olles ära ning paanika tekib nii seoses eksimise, kui linnas samaaegselt toimuva valimiskampaaniaga. Filmi hakatakse Eesti kinodes näitama alates 21. septembrist- ärge maha magage! :).
Allfilm: http://allfilm.ee/filmid/1297/
Facebook: http://www.facebook.com/Seenelkaik
"Retk Võsule filmivõtetele, algas kell 20:30. Väljas oli juba mõnusalt pime ja kergelt vihmane. Autos tervitasid mind kaks must-valget, erivärvi silmadega, "hunti". Need olid 8-aastased huskyd, õde-vend Jane ja Lad. Võõrasse kohta sõites tundub tee alati pikk, kuigi jõudsime peaaegu et tund aega varem kokkulepitud ajast Võsu, ühe ja ainsa, poe parkimisplatsile. Selleks hetkeks vaevas meid uni, niisiis lasime silma looja. Vahepeal jõudsid ka teised kaks filmistaari kohale, noored 6-kuused husky kutsikad. Samuti õde ja vend. Õnneks jõudis korraldaja pool ka varem kohale ning võtsime suuna võtteplatsile. Ja vot see oli alles retk. Sõitsime mitmed kilomeetrid mööda asfaltteed, pöörasime ristmikel mitmeid kordi paremale-vasakule, ainuke valgus tuli auto tuledest.Teid ääristasid majesteetlikult hiiglaslikud kuused, mis ööpimeduses tundusid hirmutavad. Kuid meie lõbusõit ei lõppenud sealkohal. Pöörasime ootamatult kuskil Lahemaa Rahvuspargi avarustes ühele tuhandest metsateest ning jätkasime veidi aeglasema kiirusega. Ka koertel hakkas huvitavam. Sõtkusime oma maasturiga vapralt metsa liiva-mulla rajal, kus laiusid kohati ka järvesuurused lombid kuni meid pimestati määratu suure prožektoriga. Lõpuks olime kohal. Koertel oli väga huvitav ringi nuuskida, sest olime ometi keset tõelist ürgmetsa. Männid olid tõesti nii kõrged, et tippu näha polnud, ning sammal vetrus mõnusalt jala all.
Võtteplatsil oli sagimist palju, kes liikus jalgsi, kes ATV-ga. Kohale oli toodud ka "udu tegemise masin". Lasime koertel niikaua ümbruse ja üksteisega tutvuda kui teisi võtteid tehti. Kuulsime ka ühte repliiki filmist, mida kirjamusta eriti panna ei tahaks. Peaaegu, et iga kord kui karjuti "Vaikust! Kaamera! Heli!" suutis keegi koertest oma häälepaelad valla päästa, õnneks filmitegijate poolt kurja häält ei tulnud.
Nii kaua kui me oma järge ootasime hakkas veidi tibutama ja koerad natuke rahutuks muutuma. Just sel parajal hetkel võeti meid ette, räägiti uuesti üle mida koertest oodati ja kuidas see välja peaks nägema. Siis jäeti meid uuesti ootama, kuna kaamera oli vaja õigesti ja uude kohta üles panna, pluss veel see "imeline udu tegemise masin", millega üritati mets süngemaks muuta. Seni valmistasime meie koeri "vaimselt" ette, andsime neil maiust maitsa- lihapalle. Tegevusplatsi võib siis kolmnurksena kujutada, kus ühes nurgas on kaamera, teises koerte omanikud ja kolmandas koerad koos nn assisentidega (mina olin koos koertega). Selle kolmnurga sees toimus näitleja liikumine. Koerte töö oli muidugi tuhatnelja joosta, selleks sai ka vastavad koerad kaasa võetud- sellised, kes saavad ilma rihmata jalutada ja omaniku hüüdele kuuletuvad.
Stseen oli järgmine: näitleja jooksis segaduses täpselt kaamera poole jäi seal hirmunult seisma ja siis vaatas nn hundikarja poole, sellele järgnes koerte kord, kus nad jooksid välkkiirelt omanike juurde. Seda stseeni tegime me oma 5-6 korda. Kolmanda korra juures hakkas juba korralikult vihma sadama. Iga stseeni järel tehti aina udu juurde, nii et asi kujunes päris pikaks. Õnneks koertele see meeldis- lahtiselt võimalikult kiiresti joosta ning veel meeldivat nänni sinna kõrvale saada. Kõige huvitavam oli jälgida koeri, kuidas nad juba teise võtte järel näitleja liikumist silmitsesid. Kohe, kui näitleja koerte poole vaatas lülitusid nende silmad omanikele ning olid valmis liduma.
Lõppkokkuvõttes oli kogu üritus tore, koertesse ja nende omanikesse suhtuti meeldivalt, jagati silitusi, vorsti ja kohvi vastavalt."
Tänaseks on film valmis vändatud ning seda näidatakse mitmetel filmifestivalidel, muuhulgas kuulsal Toronto filmifestivalil. Tegemist on koomilise õudusfilmiga poliitikust, kes eksib oma naisega metsas seenel olles ära ning paanika tekib nii seoses eksimise, kui linnas samaaegselt toimuva valimiskampaaniaga. Filmi hakatakse Eesti kinodes näitama alates 21. septembrist- ärge maha magage! :).
Allfilm: http://allfilm.ee/filmid/1297/
Facebook: http://www.facebook.com/Seenelkaik
RSS Feed
